Uudised

Teata abivajavast lapsest helistades  numbrile


Välismaalt helistades
+372 600 4434

  • Telefon töötab 24/7
  • Helistamine on tasuta
  • Anonüümne
  • Pöördumised salvestatakse 

Lae alla app!

Kuidas traumad lapsi mõjutavad

Traumaatiline ja kurb sündmus võib lapse igapäevast elu mõjutada pika aja jooksul. Tekkida võivad mitmesugused hirmud, suhtlemis- ja keskendumisraskused, muutuda võib lapse käitumine. Laps võib jääda oma tunnete ja mõtetega üksi, kui lähedal olev täiskasvanu ei märka, ei oska näha riskimärke või ei oska suunata last abi saama. Laps ei pruugi osata enda tundeid ja mõtteid sõnadega väljendada või laps soovib näiteks vanemat kaitsta ning täiskasvanul võib olla raske lapsest aru saada, temani jõuda ja seepärast võib abivajadus jääda varjatuks. Lapsel võivad tekkida tuleviku suhtes negatiivsed tunded, puudub lootus, et olukord muutub paremaks ja kaob motivatsioon igapäevaste toimetuste osas.


Kuidas see lastel avaldub?

Kuna traumaatilised juhtumid laste jaoks on erinevad ja ka iga laps on erinev, siis võib traumakogemus avalduda erinevalt. Tähtis on mõista, et mitte iga olukord ei tekita traumat, kuid samas võib see tekkida vahel ka kõrvaltvaatajale ebaolulisest olukorrast. Laps võib vajada suuremat abi, kui lapse käitumine muutub võrreldes tavapärasega.  Näiteks hakkab laps eemale hoidma, muutub väga kinniseks ja endasse tõmbunuks, ei soovi enam suhelda vanemate ja sõpradega  - tähelepanelik tuleks olla kõige selle suhtes, mis erineb lapse tavapärasest käitumisest. Sealhulgas on tähtis jälgida ka magamist ja toitumist. Muutuda võivad muidugi ka lapse igapäevased tegevused või puudub huvi seniste igapäevaste tegevuste vastu sh õppimine ja hobid. Keerulisem võib olla nende lastega, kes on ka loomupäraselt vaiksemad ja tagasihoidlikumad, kes ei näita välja enda emotsioone ja et neil on raske. Kuid lapse käitumine võib muutuda ka hoopis agressiivseks ja väljakutsuvaks, mis toovad omakorda kaasa raskusi ja takistusi.

 

Kas on vahe, kuidas tegeletakse väikelaste, noorte, teismelistega?

Juhtumit või sündmust tuleb lapsele selgitada lapse vanusele ja arengule sobival viisil, kuid kindlasti tuleb lapsega olla aus. Lapsed tajuvad enda ümber muutusi ja selle pärast on oluline selgitada lapsele olukorda. Väikeste laste puhul võib juhtuda, et lähedased räägivad juhtunut ülekantud tähenduses või väljenditega arvates, et see aitab lapse muret ja koormat vähendada. Ütlevad näiteks lähedase inimese surma puhul, et ta jäi pikale unele või läks pikaks ajaks ära. Kuid väike laps ei pruugi aru saada ülekantud tähendusest ja saab sellega vale signaali või ka vale ootuse, et kallis inimene võib veel tagasi tulla või hakata mingeid olukordi sootuks pelgama. Näiteks võib laps hakata kartma magama minemist või seda, et kui vanem magama jääb, siis ka tema sureb.

 

Kui pikk protsess see on?

Tunnete tundmine on loomulik, kuid see võib avalduda erinevalt. Seega on traumajuhtumitega tegelemine erinev ning ka ajaline protsess on erinev. Kui laps kaotab lähedase inimese näiteks pika haiguse tõttu, kuid tal on olnud aega selle teadmisega harjuda, talle on selgitatud, milline olukord võib tekkida, siis on ka peale kurba sündmust lihtsam olukorraga toime tulla. Kui aga juhtum on ootamatu, nt raskete tagajärgedega õnnetus, siis on oluline pakkuda tuge ja abi niikaua, kui laps seda vajab ning siis kui abivajadus avaldub. Samuti on tähtis, et tegeletakse ka last ümbritseva keskkonnaga, sh inimestega. Ainult lapse toetamine ei anna olulist positiivset tulemust, sest lapse heaolu tuleneb suurel määral siiski sellest, et tema elukeskkond ja temaga tegelevad täiskasvanud pakuksid turvalisust ning oma rollis pädevad. See tähendab, et vastutuse heaolu või selle taastamise eest võtab vanem ja mitte laps.

 

Kas kõik lapsed vajavad kohe abi või võib abivajadus selguda alles hiljem?

Oluline on koheselt lastele juhtunut selgitada, sellest rääkida. Salatsemine ja varjamine ei muuda olukorda lapse jaoks kergemini talutavaks, vaid pigem lisab pingeid. Lisaks õpib laps sel moel ka tulevikus oma elu ettetulevaid murekohti lahendama. Samuti on oluline lasta lapsele tunda lähedaste armastust, soojust, toetust ja anda märku enda valmisolekust teda aidata, kuulata. Mõned juhtumid on nii ootamatud ja rasked, et laps vajab koheselt kõrvalt spetsialisti abi ja toetust. Selliseks olukorraks on näiteks kellegi lähedase suitsiid ja sel juhul ei vaja abi kindlasti mitte ainult laps, vaid kogu lähedaste ring. Kuid lapse vajadus spetsialisti abile võib tekkida hoopiski hiljem, mõne aja möödudes, kus juhtum hakkab lapse toimetulekut ja heaolu häirima ning segama.

 

Mida lapsed tunnevad/mõtlevad/mis on nende suurimad hirmud ja mured, kui nad on midagi kas pealt näinud või ise langenud ohvriks? 

Kui trauma on seotud lapse lähedastega, võib juhtuda, et lapsed hakkavad juhtunus ennast süüdistama. Näiteks noorte suitsiidi juhtumite puhul, võivad sõbrad ja kaaslased mõelda, et oleks pidanud sõbrale rohkem tähelepanu pöörama, tema jaoks rohkem toeks olema, rohkem aitama. Samuti küsivad noored tihti – miks, miks ta seda tegi. Väikesed lapsed võivad mõelda, et nemad on süüdi, et kurb sündmus juhtus. Teatud vanuses näiteks on lastele omane ka maagiline mõtlemine –kui laps mõnel pahurusehetkel soovis, et väikest õde olemaski poleks ning siis juhtub õnnetus, võib väike inimene uskuda siiralt, et see juhtus tema mõtete pärast. Sellistes olukordades on väga oluline selgitada ja rääkida lastega ning võtta maha süütunne. Kui traumakogemus on mõne raske õnnetusega seotud, milles lapsed on osalised või pealtnägijaks, siis võivad sündmusega seotud mälupildid, helid, tunded korduvalt meenuda ja muuta enesetunde ärevaks.

 

Kindlasti on tähtis teada, et lapsepõlves kogetud traumal ei ole kombeks niisama ära kaduda. See võib väljenduda teismelisena ja ka täiskasvanuna destruktiivse käitumisena, mis omakorda kandub üle lähisuhetesse. Nii võivad aga saada alguse uued suhted, kus on palju (kaas-)sõltuvust, läbitöötamata hirme ning ebakindlust. Kuna aga siis on murede algpõhjust üsna keeruline tuvastada, on meie töö täiskasvanutena toetada oma laste ja noorte vaimset tervist luues ja säilitades nendega usalduslikke suhteid, sest ainult nii julgevad nad meie juurde tulla ka oma muredega.