Uudised

Teata abivajavast lapsest helistades  numbrile


Välismaalt helistades
+372 600 4434

  • Telefon töötab 24/7
  • Helistamine on tasuta
  • Anonüümne
  • Pöördumised salvestatakse 

Lae alla app!

Kus viga näed laita, seal tule ja aita!

Töötan iga päev lastega ning kuulan ja aitan lahendada nende muresid. Seetõttu juurdlen tihti, miks on meie ühiskonnas nii palju murelikke lapsi. Tahaksin neid aidata ning just seda ma ju oma töös teengi. Seepärast soovin veelgi enam küsida, miks paisuvad laste mured nii suureks ja miks me seda varem ei märka?


Kus viga näed laita, seal tule ja aita!

Töötan iga päev lastega ning kuulan ja aitan lahendada nende muresid. Seetõttu juurdlen tihti, miks on meie ühiskonnas nii palju murelikke lapsi. Tahaksin neid aidata ning just seda ma ju oma töös teengi. Seepärast soovin veelgi enam küsida, miks paisuvad laste mured nii suureks ja miks me seda varem ei märka?

Milleks on meil õigus?

Igal lapsel on õigus turvalisele lapsepõlvele, täiskasvanu hoolele ja armastusele, vanuse- ja võimetekohasele arengule, haridusele ja puhkusele. Vanematel on laste eest hoolitsemisel õigus riigi ja ühiskonna toele ja abile. Hoolitsemine tähendab lapse kasvatamist, lapse järele valvamist, lapse asukoha määramist, lapse esindamist ja muul viisil lapse igakülgse heaolu eest hoolitsemist.

Kuigi vanematel on õigus ja kohustus oma laste eest hoolitseda, puuduvad mõnel emal ja isal selleks vanemlikud oskused. Lapsed võivad jääda piisava tähelepanuta, järelevalveta ja emotsionaalse toeta. Nad võivad jääda hooletusse või sattuda lausa hädaohtu.

Oleks hea, kui võiksime südamerahuga väita, et iga laps on Eestis kaitstud, kuid kahjuks ei ole see nii. 2018. aastal pöördus 6580 inimest lasteabitelefoni  poole, et jagada enda või kellegi teise muret. See number on piisavalt suur. Ja ometi ei anna see lõplikku ülevaadet abivajavatest ja hädaohus lastest.

Mul on mure

„Mul on mure.“ Jah, just nii alustavad paljud lapsed lasteabi kõnes või chatis oma juttu. Kui lapsel on mure, siis tuleb ta ära kuulata. Teha temaga koostööd, et aidata leida lahendusi.

Ka mul on mure, millega pöördun teie poole – pedagoogid, psühholoogid, sotsiaalpedagoogid, klassijuhatajad, treenerid, ringide juhendajad, kooliõed ja kõik teised. Miks just teie poole? Ikka seepärast, et lapsed veedavad suurema osa päevast koolis, huviringides ja treeningutel, kus näeme laste muutusi kõige lähemalt. Eriliselt puudutab see lapsi, kellel puudub kodune tugi.

Ega asjata öelda, et õpetajad on maa sool – inimesed, kes meid vanemate kõrval enim mõjutavad ja toetavad. Ei ole kasu kui tahes tugevast ja läbimõeldud õppekavast, kui puudub õpetaja. Või kui õpetaja rolliks on vaid teadmiste vahendamine ja kontrollimine, märkamata murest vaevatud last, kelle õppimisvõime ja toimetulek kolinal kokku vajuvad.

Meie laste tulevik saab olla hea vaid siis, kui oma parima annavad kõik, kes laste tuleviku eest otseselt vastutavad – lapsevanemad ja laste lähedased, lasteaed, kool, omavalitsused ja lõpuks ka riik. Kui üks neist lülidest oma kohustusi ei täida, on teistel sellevõrra raskem. Kannatajaks jääb laps.

Täiskasvanu –  tule appi!

Kui lapsel valutab hammas või kõht, viime ta arsti juurde ja ootame, et spetsialist aitaks. Aga kui muutub lapse käitumine, siis ütleme, et see on ealine iseärasus või et tal on selline iseloom. Pigistame silma kinni ja loodame, et küll läheb ise mööda, küll ta kasvab sellest välja. Või kui märkame lapse kehal ebaharilikke sinikaid, kriimustusi või arme, siis kas tunneme iga kord huvi, kuidas on need tekkinud?

Need lapsed vajavad meie kõigi abi. Ja vahel on lapsele vaja vaid seda, et keegi ta ära kuulaks ja hooliks. Kui tihti me päriselt kuulame ja mõistame lapsi? Kui sageli alustame lapsega vestlust? Kõigil lastel on õigus mõistmisele, vaatamata tema iseärasustele või olukorrale.

Lapsed ise end aidata ei saa ega oska. See on meie, täiskasvanute kohustus. Lapse murede märkamine on abi andmisel esimene samm ja siin ei ole vahet, kes selle sammu teeb – kas perekond, õpetaja, tuttav või keegi neljas. See on meie kõigi ülesanne.

Mulle meeldivad vanasõnad, neil on sügav ja tähenduslik sisu. Vanasõnad ei ole kirja pandud pelgalt selleks, et neid on tore lugeda, vaid ikka mõttega, et me nendest juhinduksime. Kui meie kõigi pingutuse toel päästetakse kas või mõni laps raskest olukorrast, mis on kujunenud pikaajalise pingeseisundi või mistahes väärkohtlemise tõttu, oleme kõik ära teeninud sügava kummarduse. Kus viga näed laita, seal tule ja aita!

 

Mõned tundemärgid, et laps võib vajada meie tuge:

  • Pikka aega kestnud halb meeleolu või masendus, intensiivsed negatiivsed emotsioonid, kerge ärritumine.
  • Teistest eemaldumine, isoleerumine. Laps ei soovi näha neid, kellega ta muidu on lähedane.
  • Elurõõmu ja energia kadumine, apaatia, jõuetuse, lootusetuse, abituse väljendamine.
  • Enese mõttetu ja tühisena tundmine.
  • Püsivad probleemid teiste mõistmisega, tugevalt häiritud sotsiaalne taju, konfliktid.
  • Huvi kadumine tegevuste vastu, mis varem meeldisid (näiteks hobid).
  • Probleemid keskendumise ja mäluga.
  • Suured muutused söömises ja isus – laps sööb kas liiga palju või liiga vähe.
  • Huvi kadumine enda välimuse, hügieeni ja tervise vastu.
  • Sõltuvusainete tarbimine, erinevad riskikäitumised.
  • Surmast ja enesekahjustamisest rääkimine, enda või teiste reaalne kahjustamine.

 

Abivajavat last märgates:

  • Kuula esmalt last, selgita välja probleem ja kaasa võimalusel lapsevanemaid.
  • Kaasa lastekaitsetöötajaid, kes on laste ja perede heaolu küsimustes eksperdid.
  • Kaasa politseid (noorsoopolitsei), kes on turvalisuse küsimustes ekspert.

Abivajavast lapsest saab teada anda lasteabitelefonil 116111. Teenus aitab tagada vajaliku info edastamise spetsialistidele ning pakub lastele ja lastega seotud teemadel esmast sotsiaalset nõustamist. Lasteabiga saab ühendust võtta ka chati (www.lasteabi.ee) ja e-posti vahendusel (info@lasteabi.ee). Soovi korral saab teataja jääda anonüümseks.

 

Kaja Lind, lasteabi konsultant

Avaldatud 10.05.2019 Õpetajate lehes