Riskantsed, enesehävituslikud väljakutsed, mida noored enda mängija-seisuse kinnitamiseks ette võtavad.
Arengupsühholoogide väitel riskide võtmine, piiride kompamine keelatu ja lubatu vahel ning üldine protest reeglite vastu kuuluvad lahutamatu osana teismelise küpsemise juurde. Erinevad, sageli eakaaslaste esitatud väljakutsed ja provokatsioonid võivad mõnedes seltskondades muutuda testiks, milles põruda ei tohi. Riskikäitumine on tihti tajutud sotsiaalse survega, uskumusega, et teised eakaaslased kiidavad sellise käitumise heaks ning võtavad ka ise sellest osa.
Sõiduteedel mängitav mäng „Jookse või sure“- sisu on joosta liikuva sõiduki eest võimalikult lähedalt üle tee, kogudes iga filmitud „etteaste“ eest punkte.
Sotsiaalmeedia vahendusel levivatest mängudest on üks ohtlikumaid „Sinine Vaal“, „Blue Whale“ või „Синий кит".
Perekeskus Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut Kadri Järv-Mändoja soovitused lapsevanematele, kuidas olla ise kursis ja rääkida lastega sotsiaalmeediamängude teemal:
- Alustuseks kuulake, kas teie laps teab neid mänge,
mida nendest sellest arvab ja mida kuulnud on? Teismelised
on üldiselt hästi informeeritud ja arutavad
omavahel neid asju.
- Kuulake last hinnanguvabalt ja omapoolsete kommentaarideta ehk siis jätke oma arvamus veel enda teada. Kui vanem liialt kiiresti oma arvamust avaldab, siis ei pruugi laps hiljem oma tegelikke mõtteid avalikustada.
- Uurige ka, mida lapse sõbrad arvavad või mida nad on arutanud? Milliseid sarnaseid veebi- või päriselu mänge nad veel teavad? Olge lihtsalt uudishimulik ja avatud infole isegi siis, kui see võib olla ehmatav, ebameeldiv jm.
- Alles peale kuulamist jagage oma mõtteid ja tundeid selliste mängudega seoses.
- Hea oleks koos lapsega arutada, kes selliseid mänge võiksid välja mõelda või miks lapsed neid mänge mängivad, kuidas nad tunda võivad, miks nad abi ei küsi? Jällegi kuulake ja mõelge ise kaasa.
- Kõige olulisem on koos läbi mõelda tegevusplaan hätta sattumise korral. Mida laps võiks, tahaks või peaks tegema, kui ta satub sarnasesse mängu? Mida teha, kui lapse sõber sinna satub? Kellele võiks ja tahaks laps asjast rääkida? Miks üldse tuleks kellelegi rääkida? Öelge, et laps võib teile alati öelda, kui tal on virtuaalmaailmas või päriselus probleeme.
- Koos saate neid asju lahendada. Samuti on olemas lasteabi telefon, kuhu helistada (116 111).
- Surmamängude mängimine on riskikäitumine (nii nagu ka sõltuvusainete tarbimine, liikluses kihutamine jm). Parim ennetus riskikäitumistele on hea vanema-lapse suhe. See tähendab, et vanem on küll nõudlik ja seab selged piirid, kuid ei tee seda last alandades, ähvardades, haiget tehes, vaid kuulab ka lapse ära. Samuti aitab lähedasemat suhet luua ja hoida, kui vanemal on aega lapsega maailma asju arutada ja oma mõtteid jagada. Kui vanem on enamiku ajast lapse suhtes avatud, märkab muutusi ja on toetav, siis ei tunne laps, et peaks toetust väljastpoolt kodu otsima. Enamasti jäävad riskikäituvad lapsed ja noored oma hädas üksi just põhjusel, et nad ei tunne lähedaste toetust (kuigi lähedased on olemas) ning ei taipa või ei julge vanemale rääkida. Kardetakse pahandusi, karistusi jm.
http://tarkvanem.ee/sotsiaalmeedias-levivad-ohtlikud-mangu…/
