Teemad

Vali teema!

Helistamine on kõigilt operaatoritelt tasuta.

Kuna helistamine 116 111 numbrile on tasuta, siis isegi kui kõnekaardil ei ole kõneaega, siis saab numbrile 116111 helistada.

Lasteabitelefon 116111 töötab 24 tundi ööpäevas 7 päeva nädalas.

Lasteabitelefon 116111 on orienteeritud teistele laste või noorukitega seotud probleemidele ja lasteabitelefon pakub sotsiaalset ja kriisinõustamist. Meditsiinilist nõuannet saab üleriigiliselt perearsti nõuandetelefonilt 1220.

Koolis peab käima eelkõige sellepärast, et kool valmistab ette eluks täiskasvanuna. Koolis õpitakse eluks vajalikke teadmisi ja oskusi.

Koolikiusamine on koolivägivalla alaliik. See on korduv pahatahtlik käitumine.
Kiusamise liigid:

  • füüsiline - löömine, tagumine, tõukamine, tee peal ees seismine, takistamine, asjade peitmine jne;
  • psühholoogiline - sõimamine, narrimine, ähvardamine, väljapressimine, ahvimine ja kommenteerimine, pilkamine, kuulujuttude levitamine jne;
  • suhetega seotud - grupist väljaarvamine, tõrjumine, grimassitamine, ignoreerimine jne.

 

Koolivägivald on olukord, kus mistahes kooli kuuluv isik hirmutab, ähvardab, väärkohtleb või ründab teist koolis käivat isikut.

Kui oled langenud koolivägivalla ohvriks või tead kui kedagi kiusatakse, siis tuleb sellest teada anda täiskasvanutele - lapsevanemale, klassijuhatajale, koolidirektorile, psühholoogile. Alati võid nõu saamiseks helistada 116111, küsida nõu chatis või kirjutada kiri info@lasteabi.ee. Esmased nõuanded on vältida kohti, kus on oht sattuda kiusamise ohvriks. Liikuda võimalusel koos teistega.  Kuna kiusajale on oluline, et Sa temast välja teeks, teda kardaks, siis püüda kiusajast mitte välja teha.

Pea meeles! Koolikiusamisest rääkimine ei ole kaebamine, vaid enese ja teiste kaitsmine! Ära aktsepteeri kiusamist ja vägivalda! Koolikiusamist pealt vaadates oled ka ise osaline ebaturvalise koolikeskkonna loomisel.

Mida veel teha? Esmased nõuanded on vältida kohti, kus on oht sattuda kiusamise ohvriks. Liikuda võimalusel koos teistega.  Kuna kiusajale on oluline, et Sa temast välja teeks, teda kardaks, siis püüda kiusajast mitte välja teha.

Koolil on vältimatu kohustus tegeleda koolikiusamisega ning vajadusel pöörduda abisaamiseks täiendavate organisatsioonide või asutuste poole.  Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel peab kool tagama õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse.

Õpiraskused väljenduvad halbades hinnetes ja negatiivses suhtumises kooli – põhjuseta puudumised, tunnist äraminekud. Kui sa tunned, et sul on õpiraskused, räägi sellest oma usaldusisikuga – ema, isa, õe, venna, tädiga. Kui nendega rääkida ei taha, siis saab õpiraskuste puhul ühendust võtta sotsiaalpedagoogi, klassijuhataja või aineõpetaja, perearsti, psühholoogiga. Kui soovid veel nõu pidada, mida teha, siis võta meiega ühendust helistades 116111, kirjutades chatis või info@lasteabi.ee

Mitte kedagi ei tohi füüsiliselt karistada. Alates 1. jaanuarist 2016 hakkas Eestis kehtima uus lastekaitseseadus, mille kohaselt on laste kehaline karistamine keelatud. Kehalise karistamise alla kuulub muuhulgas tutistamine, laksu andmine, raputamine või tõukamine.

Nii füüsiline kui vaimne vägivald lapse karistamiseks on keelatud, see on lapse õiguste rikkumine kehalise puutumatuse, inimväärikuse ja võrdse seaduskaitse seisukohalt. Karistusseadustik näeb ette karistuse igasuguse kehalise väärkohtlemise eest: füüsiline vägivald on igasugune jõu kasutamine ja valu tekitamine lapse karistamiseks: tutistamine, laksuandmine, vitsaandmine, tõukamine, löömine, peksmine. Vaimne vägivald on lapse mõnitamine, alandamine, solvamine.

Lapsel on kohustused, mida ta täitma peab, lastekaitse seaduses on kirjeldatud lapse kohustused ühiskonna ees. Laps on täisväärtuslik ühiskonnaliige. Tema kohustused ühiskonna ees küpsevad koos eaga. Laps peab kinni pidama väärika käitumise tavadest ja järgima elu-, töö- ja õpikoha reegleid. Esialgu võiks proovida öelda, et ta ära lõpetaks. Soovitatav oleks võimaluse korral näiteks sündmuskohalt lahkuda või paluda abi lähedal seisvalt täiskasvanult. Kui tegevus ikkagi ära ei lõppe, siis võib helistada nõu saamiseks lasteabisse 116111 või politseisse 112.

Kuriteo ohvriks langedes tuleb sellest võimalikult kiiresti teatada kas politseile 112 ja käituda vastavalt sealt saadud juhistele või lasteabitelefonile 116 111.

Kuriteosündmusest võid politseile teatada, minnes ka kohale lähimasse politseijaoskonda. Politsei reageerib kõigile väljakutsetele võimalikult kiiresti.

Politseinike aitamiseks püüa meelde jätta kurjategija tundemärgid; kui kurjategija oli autoga, püüa meelde jätta selle mark, värv ja registreerimisnumber. Ära pese end enne asitõendite fikseerimist, neid on vaja sind vägistanud või rünnanud isiku süüdistamiseks. Kui algatatakse kohtuasi, on vajadusel tagatud anonüümsus; vajadusel võib kohtuistungi kuulutada kinniseks; kirjuta üles tunnistajate nimed ja aadressid. 

Sõltuvus on seisund, kus teatud tegevusest tekkiv meeldiv elamus muutub inimesele peagi lõplikult siduvaks vajaduseks. Sõltuvus tekib varem või hiljem uimastite, sealhulgas ka alkoholi ja tubaka, tarvitamisest, kuid võib ilmneda ka hasartmängude mängimisel või interneti kasutamisel. Sõltuvuse tekkeks kuluv aeg on seotud paljude erinevate teguritega. Rolli mängivad siin nii inimese isikuomadused, aine või tegevuse omadused, väärkasutuse intensiivsus ja paljud teised tegurid. Eksisteerib erinevaid sõltuvuse liike – psüühiline, füüsiline, sotsiaalne, seksuaalne, majanduslik.

Suitsetamine on väga laialt levinud nii noorte kui ka täiskasvanute seas, kuid paljud inimesed ei teadvusta seejuures, et tubaka puhul on tegemist siiski uimastiga. Kuigi see on seaduslik, tekitab tubakas tugevat sõltuvust, millest saadakse aru alles selle küüsis olles. Tubakas sisaldab nikotiini, mis on võimas närvimürk ja põhjustab sõltuvust ning muudab meie organismi tegevust, nagu teisedki uimastid. Seetõttu on palju kergem suitsetamist ennetada kui sellest hiljem lahti saada. Tubakatoodete tarbimine võib tihti tunduda ohutuna, sest tervisekahjustused ei ole kohe nähtavad, vaid tekivad alles aastate pärast. Kuid tegelikult on sellel väga palju erinevaid

Sageli kasutatakse keelatud uimastitest rääkides sõna „narkootikumid“. Uimastid on ained, mis mõjutavad inimese enesetunnet, käitumist ja teda ümbritseva maailma tajumist. Igal uimastil on kõrvalmõjud, sageli kahjulikud ja pöördumatud. Nende tarvitamine võib tõsiselt kahjustada tervist. Mitmed terviseprobleemid võivad tekkida alles aastaid hiljem pärast uimastite tarvitamist. Kõik uimastid võivad tekitada sõltuvust ehk soovi ja vajadust saada seda üha uuesti ja uuesti kogeda. Kui enam ilma uimastita hakkama ei saa, on tekkinud sõltuvus ehk narkomaania. 

Narkootikum on teadvust mõjutav aine, mis tekitab kergesti harjumuse ning haigusliku tungi seda ainet järjekindlalt tarvitada. Narkootikumid mõjutavad inimese enesetunnet, ümbritseva maailma tajumist ja käitumist. Kõik narkootikumid tekitavad sõltuvust ehk soovi saada uimastit üha uuesti. Sõltuvus võib olla kas vaimne või füüsiline. Vaimne sõltuvus tähendab, et peale narkootikumi mõju kadumist tekib inimesel varem või hiljem vastupandamatu tung võtta seda uuesti. Enamasti ei suudeta sellele tahtmisele vastu seista ja hangitaksegi uus kogus. Füüsiline sõltuvus tähendab, et inimese keha on narkootikumide kasutamisega harjunud ning vajab neid pidevalt. Kui sellisel inimesel jääb mingil põhjusel tavapärane kogus narkootikumi saamata, jääb ta justkui haigeks: tekivad võõrutusnähud. Näiteks heroiinitarvitajal tekivad sülje- ja pisaratevool, lisaks kõhukrambid, valud liigestes ja mitmed muud hädad. Eri narkootikumidel võivad võõrutusnähud olla erinevad.

Narkootikumid võivad olla kas looduslikku päritolu (näiteks kanep) või tehakse neid keemiliselt (näiteks LSD).

Lisaks tervise rikkumisele tuleb narkootikumidest veel palju muud halba. Narkootikumide tarvitamine ja uimast taastumine nõuab palju aega ja raha, seepärast hakkavad kannatama töö ja kool. Tekib hulgaliselt probleeme – täitmata kohustused, võlad, masendus ja valetamine, sõbrad keeravad selja, sekeldused politseiga. Paljud endised narkosõltlased on hiljem tunnistanud, et kahetsevad väga narkootikumidele raisatud aastaid. Narkootikumide mõju all kaob enesekontroll ja inimese käitumine muutub. Narkouimas on sooritatud võikaid kuritegusid, jäädud ilma oma parimatest sõpradest ja tehtud uskumatuid nõmedusi Ohud, mis kehtivad iga uimasti puhul - kunagi ei saa päriselt kindel olla, mida tegelikult tarvitatakse; ostetud uimasti ei ole kunagi täiesti puhas ja pole teada, millega seda segatud on; et uimasti tegelik kangus ei ole täpselt teada, võib kogemata saada üledoosi; uimastite toimes ei saa kunagi päriselt kindel olla, ka siis kui seda on varem tarvitatud; uimastite läbisegi tarvitamine võib olla äärmiselt ohtlik, see kehtib ka juhul, kui neid tarvitatakse koos alkoholiga. Nõelte, süstalde ja muu süstimisvarustuse jagamisel on suur oht nakatuda näiteks HIVsse, B ja C hepatiiti ehk kollatõppe jne. Süstimine kahjustab tõsiselt veene. Lisaks on uimastite omamine kriminaalkorras karistatav. Taoline noorusaja süüdimatus võib hiljem kujuneda tõsiseks takistuseks näiteks reisimisel, sest paljud riigid keelduvad sellistele inimestele viisade andmisest. Uimastitega seotud kriminaalkaristusest võib saada ka komistuskivi töökoha valikul.

Ravimid, rahustid, unerohud - Rahustid muudavad inimese lõdvestunuks ja rahulikuks, tekitavad eufooriat ja leevendavad pinget. Suures koguses rahustite tarvitamine tekitab sõltuvust: inimene ei suuda nende tarvitamisest loobuda ning vajavad ennast hästi tundmiseks uusi ja üha suuremaid koguseid; võivad tekkida tõsised unehäired ja kasutaja ei suuda ilma tablettideta enam üldse magama jääda; põhjustavad sageli peavalusid ning ajavad oksendama; tarvitaja kaotab sageli huvi elu vastu, muutub uimaseks ja loiuks.

Liimid, lakid - Mürgine kodukeemia, mille kasutamine on väga ohtlik. Igal kodukeemiaainel on oma nimi. Kasutatakse liime, lahusteid, gaase. Kahjulik, kuna liimid ja lakid on väga mürgised, nende sisse hingamine on kehale väga kahjulik. Tihti surevad inimesed mürgise kodukeemia kasutamise tagajärjel; paljudel kasutajatel läheb süda pahaks, tekib tugev peavalu ja nad võivad muutuda agressiivseks; kasutajad tunnevad tugevat peapööritust, nad võivad ootamatult kukkuda, auto ette tuikuda või muud moodi ennast vigastada; pidevatel kasutajatel tekivad pöördumatud ajukahjustused; mõned tarvitajad lämbuvad plastkotis, millest liimi hingatakse; mõned kasutajad on minestanud ja siis omaenda okse sees uppunud.

Uimasteid hakatakse tarvitama väga erinevatel põhjustel: uudishimust, kaaslaste surve all, suhtlemise hõlbustamiseks, stressi leevandamiseks, igavuse peletamiseks, murede unustamiseks. Eestis on seadusega keelatud illegaalsete uimastite kasutamine, omamine ja müümine. Uimastitega seonduvad süüteod jagunevad väärtegudeks ja kuritegudeks. Kui on teada keegi kes tarbib, müüb või vahendab narkootikume, tuleb pöörduda politsei, erinoorsootöötaja või spetsialisti poole, kust saab vajalikku infot ja abi probleemi lahendamiseks. Kui tunned, et soovid nõuannet, siis võta julgelt ühendust lasteabitelefoniga 116111.

Kui sul on mõni lähedane, kellel kahtlustad sõltuvust, võib sul olla keeruline roll tema aitamisel. Sõltlasi ei saa aidata, kui nad ise ei taha ennast aidata. Kõige peamine on sõltlasel tunnistada oma probleemi ja siis alles saate koos selle vastu midagi ette võtta. Kui sõber on oma probleemi tunnistanud, kinnita talle, et sõltuvus on haigus ja sellest on võimalik vabaneda. Peaaegu iga sõltuvuse vastu leidub meditsiiniline abi, nõustamine ja teraapia! Ja need aitavad! Tee oma lähedasele ettepanek kohtuda arsti või nõustajaga. Mine temaga kaasa ja ütle, et oled valmis teda toetama, kui selleks peaks vajadus tekkima. Kui sulle tundub, et su lähedane võib olla eluohtlik endale või kellelegi teisele, pead sa pöörduma spetsialisti poole isegi siis, kui ta on palunud seda mitte teha. Kui tunned, et soovid nõuannet, siis võta julgelt ühendust lasteabitelefoniga 116111.

Internetisõltuvusest pääsemiseks soovitatakse kõige enam piirata arvutikasutamist. Tuleb luua täpne ajakava - näiteks piirata oma arvuti kasutamist ühele tunnile päevas. Erinevalt enamikust teistest sõltuvustest ei ole täielik loobumine soovitatav. Oluline on leida endale tegevus arvutist ja internetist eemal ning kasutada arvutit vaid konkreetsetel eesmärkidel.

7 – 10 - aastased lapsed peavad arvutiga hakkama saama 45 minutit päevas. 

11 – 13 - aastased  – kaks korda päevas, mõlemal korral 45 minutit. 

13+ aastased – kolm korda päevas, korraga 45 minutit.

Pole mõtet ignoreerida arvutivõimalusi, kuid arvutit tuleks kasutada vastavalt vajadusele. Käia võiks rohkem õues ning veeta aega eemal tehnikaseadmetest (televiisor, tahvelarvuti, nutitelefon jne).

Kindel ohu märk on see, kui kooliasjad hakkavad tegemata jääma sellepärast, et istutakse vaid arvuti taga. Liigsele arvutikasutusele viitavad -  enesessetõmbumine; soovimatus lõpetada töö või mängimine arvutis; ei märgata või ignoreeritakse väliseid sündmusi; ärritus sunnitud arvutist eemaldamise korral;  pidev soov minna arvuti taha; koduste tegevuste, õppetöö kohustuste unustamine ja selle asemel  arvutimängud;  hoolimatus oma tervise, hügieeni ja une suhtes seoses pikaajalise viibimisega arvutis; huvi kaotamine kõige muu vastu peale arvutis olemise.

Oluline on meelde jätta, et kui ise ei tule toime, siis tuleb pöörduda spetsialisti vastuvõtule ja probleemiga tuleb tegeleda KOHE, edasi ei tohi midagi lükata.

Perekond on lapsele parim kasvukeskkond. Esmane vastutus ja õigus lapse kasvatamisel, eluks vajaliku tagamisel ja lapse arendamisel lasub lapse vanematel. Lapsel on õigus oma vanemate kasvatusele ja hoolitsusele. Samas on lapsel kohustus vastavalt vanusele abistada oma vanemaid ja teisi pereliikmeid ning osaleda perekonna ühistes tegevustes ja igapäevatöödes. Vanem ja laps peavad teineteist toetama, teineteisest lugu pidama ning arvestama teineteise huvide ja õigustega. Lapsel peab olema kindel elukoht, ka siis kui vanemad elavad lahus. Elukoha valikul tuleb lähtuda lapse huvidest, seda tuleb arutada ka lapsega ning lahendus peab olema lapse jaoks parim. Lapsel on õigus suhelda mõlema vanemaga ka juhul, kui vanemad ei ela koos, ka siis, kui vanemate vaheline läbisaamine on halb või kui vanem on kolinud välismaale. Last ei tohi sundida suhtlema vanemaga, keda ta kardab või kellega suhtlemine ei ole muul põhjusel lapse huvides. Last tohib vanematest eraldada ainult juhul, kui see on vajalik lapse huvides.

Head ja toimivad lähisuhted teevad inimese õnnelikuks. Elus tuleb ette olukordi, raskusi ja ebameeldivusi, millest ei taha, ei julge või ei oska kellelegi rääkida. Probleem võib väljenduda pidevas tujutuses, ärevuses, unetuses, halbades suhetes lähedastega või muus. Konflikti olukordi saab ennetada, tehes end teistele arusaadavaks ehk ütelda välja oma mõtted, tunded, arvamused ja eeldused. Samuti on oluline selgitada oma arusaamist teistest. Paljud arusaamatused saavad alguse eeldustest või oletustest. Konflikti olukorraga kaasnevad tihti ebamugavustunne, arusaamatus juhtunu osas, emotsionaalne pinge, mõistmatus ja segadus. Konflikti lahendamiseks tuleb otsida mõlemale poolele sobivat lahendust, mis aitaks lahendada omavahelised vastuolud. Valida välja mõlemale sobilikud lahendusvariandid ning leppida kokku tegevustes selle ellu viimiseks.

Hea suhte aluseks on:

  • selgelt, lihtsalt ja arusaadavalt enda soovi sõnastamine
  • kehakeele ja sõnade omavaheline sobivus ning tähendus
  • osapoolte ühise kontakti saavutamine

Kui sul on perekonnaga seotud muresid või probleeme, siis soovitame eelkõige rääkida vanematega oma tunnetest ja emotsioonidest. Kui vanematega rääkida ei saa, siis jaga oma mure kellegagi, keda sa usaldad. Ühendust võib võtta ka lasteabitelefoniga 116 111.

Vahest me unustame ära, et vanemad on täitsa mõistlikud ja nendega saab arutada asju, milledest nendel võivad olla palju paremad teadmised kui sõpradel või sõbrannadel. Tegelikult on hea kui Sul on keegi täiskasvanutest usaldusisik, olgu see siis ema, isa, vanaema, tädi, onu või vanemad õed-vennad. Kui ka ise suhtled vanematega rohkem, paraneb kindlasti ka suhe, üheskoos on parem arutleda probleemide üle ja ka neile lahendusi otsida. Aga iga suhe on kahepoolne. Selleks et vanemad Sind mõistaksid, peaksid ka Sina neid mõistma. Konfliktid tekivad teinekord pealtnäha lihtsatest asjadest (pead teatud kell kodus olema jne). Usu, sellel on kindel põhjus, miks see nii on. Vanemad hoolivad oma lastest (kahjuks on muidugi ka erandeid). Sinu soov olla öösel kodust ära, võib vanemates tekitada hirme, et näiteks võib Sinuga juhtuda midagi vms. Samas tuleks neid asju koos läbi arutada, et tekiks soodus pinnas usalduslikule suhte tekkimisele. Kahjuks paljud suhteprobleemid saavad alguse kuna ei suhelda omavahel piisavalt. Leidke üksteise jaoks rohkem aega.

Räägi nendega, millest sa puudust tunned. Vali selleks jutuajamiseks niisugune aeg, kui vanemad on kodus ja õhkkond rahulik. Püüa neid mitte süüdistada, võimalik, et lapsevanemad ei ole selle peale mõelnud, et sul on soov nendega rohkem koos aega veeta.
Vanematel on kohustus tagada vastavalt oma võimetele ja võimalustele lapse arenguks vajalikud tingimused, mis vastaks lapse kehalisele, vaimsele, hingelisele, kõlbelisele ja sotsiaalsele arengule.

Kuni laps elab koos oma vanematega ja need teda kasvatavad või ülal peavad, on ta kohustatud oma võimetele ja võimalustele vastavalt viisil vanemaid koduses majapidamises abistama. Laps osaleb oma perekonna ühistes toimetustes ja töödes. Kui tegemist on ilmselgelt liiga suurte nõudmistega, üle jõu käivate või mitte-eakohaste töödega, tunnustatakse lapse õigust puhkusele ja jõudeajale, mida ta saab kasutada mänguks ja eale vastavaks meelelahutuseks. Lapsel on õigus olla kaitstud töö eest, mis on ohtlik või segab hariduse omandamist või on kahjulik lapse tervisele, kehalisele, vaimsele, hingelisele, kõlbelisele ja sotsiaalsele arengule.

Kedagi ei tohi füüsiliselt ega vaimselt karistada. Nii füüsiline kui vaimne vägivald lapse karistamiseks on keelatud, see on lapse õiguste rikkumine kehalise puutumatuse, inimväärikuse ja võrdse seaduskaitse seisukohalt. Füüsiline vägivald on igasugune jõu kasutamine ja valu tekitamine lapse karistamiseks: tutistamine, laksu andmine, vitsa andmine, tõukamine, löömine, peksmine. Vaimne vägivald on lapse mõnitamine, alandamine, solvamine.

Vanemad võivad karistamise kasuks otsustada siis, kui vanem tunneb, et ei oska enam muul viisil olukorda lahendada. See aga on kindlasti vale. Kindlasti ei tohiks ka lapsed/noorukid segi ajada kehtestatud piire ja karistust. Lapsevanematel on õigus kehtestada piire lapse /nooruki turvalisuseks ja arenguks. Lastel tuleb ka mõistlikest kokkulepetest kinni pidada. On täiesti õigustatud lapsevanemate nõue lapsele olla õhtul kindlal kellaajal kodus. See ei ole karistus vaid vanemate soov tagada lapsele turvalisus. Kahjuks saavad sellisel tasandil alguse konfliktid. Kui mõlemad osapooled üksteisele antud lubadusi täidavad, peaks konfliktide tekkimisele oht olema oluliselt väiksem.

Tasuks mõelda veidi selle üle, mis on sellise sekkumise põhjustanud. Rääkida sellest vanematega. Suure tõenäosusega võib see mure olla ajendatud kas mingist konkreetsest situatsioonist või on see üldisem mure Interneti suhtluse üle. Rääkige vanematega üldisemalt, mis te teete seal, milliseid kodulehekülgi külastate, mis mänge mängite, kellega suhtlete. Usu, see on tegelikult info, mida vanemad ootavad. Samas võite ka Internetis sattuda olukorrale, kus vajaksite vanema nõuannet. Uurige, mis vanematele muret valmistab ja vastake nende küsimustele. Vanemad vastutavad lapse üleskasvatamise ja arendamise eest. Samas on lapsel õigus privaatsusele, õigus isiklikule elule, suhtlus- ja sõprusringile.

Tasuks mõelda veidi selle üle, mis on sellise sekkumise põhjustanud. Rääkida sellest vanematega. Suure tõenäosusega võib see mure olla ajendatud kas mingist konkreetsest situatsioonist või on see üldisem mure Interneti suhtluse üle. Rääkige vanematega üldisemalt, mis te teete seal, milliseid kodulehekülgi külastate, mis mänge mängite, kellega suhtlete. Usu, see on tegelikult info, mida vanemad ootavad. Samas võite ka Internetis sattuda olukorrale, kus vajaksite vanema nõuannet. Uurige, mis vanematele muret valmistab ja vastake nende küsimustele. Vanemad vastutavad lapse üleskasvatamise ja arendamise eest. Samas on lapsel õigus privaatsusele, õigus isiklikule elule, suhtlus- ja sõprusringile.

Mõlemad vanemad vastutavad ühiselt lapse üleskasvatamise ja arendamise eest. Vanematel on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Lapse huvid peavad olema nende tähelepanu keskpunktis. Vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest ja õigust hoolitseda lapse vara eest ning otsustada lapsega seotud asju. Last hooldades ja kasvatades arvestavad vanemad, et tema võime ja vajadus iseseisvalt ja vastutusvõimeliselt tegutseda suureneb. Kui lapse arengutase seda võimaldab, arutavad vanemad lapsega hooldus- ja kasvatusküsimusi.
Omavahel abielus olevatel vanematel on oma lapse suhtes ühine hooldusõigus. Kui vanemad ei ole lapse sünnihetkel abielus, on neil ühine hooldusõigus, kui nad isaduse omaksvõtul tahteavaldusi esitades ei ole väljendanud oma soovi jätta vanema hooldusõigus vaid ühele vanematest. Vanemad teostavad oma lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad ei jõua lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Hooldusõiguslik vanem on lapse seaduslik esindaja. Vanem esindab last üksinda, kui tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus

Kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus vajalikud abinõud, muu hulgas lapse eraldamise perekonnast ja vanematelt isikuhooldusõiguse täieliku äravõtmise. Kohus võib lapse vanematest eraldada ainult juhul, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida vanemate ja lapse suhtes kasutusele võetavate muude toetavate abinõudega.
Kui lapse jätmine perekonda ohustab lapse tervist või elu, võib valla- või linnavalitsus lapse perekonnast eraldada enne kohtumäärust. Sellise juhul esitatakse kohtule viivitamatult avaldus vanema õiguste piiramiseks lapse suhtes.

Kõige lapsesõbralikum ja pere jaoks parim lahendus oleks see, kui lapsevanemad lepiksid lapsega suhtlemiskorra kokku omavahel, kasutades selleks vajadusel pereterapeudi abi. Juhul, kui lapsevanemad ei suuda seda kokkulepet omavahel saavutada, siis tuleb neil pöörduda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole, kes nõustab ja aitab peret suhtlemiskorra määramisel. Kui lapsevanemad soovivad, et kokkulepe oleks juriidiliselt valiidne, siis on neil võimalus pöörduda notari poole, kes koostöös lapsevanematega aitab vormistada ametliku suhtlemiskorra. Suhtlemiskorda ei pruugi aga notari juures võimalik olla kokku leppida, kui vanemate omavahelised suhted on halvad ning erimeelsused suured.

Aina tavalisemaks muutuvad olukorrad, kus lapsevanemad kolivad peale lahkuminekut elama erinevatesse riikidesse, kuid ei suuda saavutada püsivaid ja lapse huvidest lähtuvaid kokkuleppeid laste kasvatamise küsimustes. Lisaks on suurenemas juhtumite arv, kus üks lapsevanem on pärit teisest riigist ning peale vanemate lahkuminekut tekivad lisaks lapsekasvatuse erimeelsustele veel suured kultuurilised erinevused. Piiriülene lastekaitsejuhtum on olukord, kus abivajav laps või üks lapsevanem on pärit, resideerus või elab endiselt välismaal. Piiriülest lastekaitsejuhtumit korraldab lapse hariliku viibimiskohajärgne lastekaitsetöötaja. Juhul, kui on tegemist piiriülese lapserööviga, korraldab Justiitministeerium koostöös Välisministeeriumi, Sotsiaalkindlustusameti ning selle riigi konsuliga, kus laps viibib parasjagu.

Tihtipeale on lapsevanematel, kes on otsustanud lahku minna, omavahel palju erimeelsusi, kuid need erimeelsused ei tohi lapsel takistada suhet mõlema vanemaga. Eesti Vabariigi Lastekaitse seaduse (1992) § 28 toob välja, et lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, on õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ning lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last.

Lapse jaoks kõige halvem variant suhtlemiskorra määramiseks on pöördumine kohtusse. Kohus peab kaasama otsuse langetamiseks kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja. Kohtulahendid võivad mõnede juhtumite puhul võtta aega mitu aastat. § 563 toob välja, et kui vanem teatab kohtule, et teine vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkulepet või raskendab selle täitmist, kutsub kohus vanema avalduse alusel vanemad enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. Kohus ei pea vanemaid enda juurde kutsuma, kui selline lepitusmenetlus või sellele järgnev kohtuväline nõustamine on juba tulemuseta jäänud. 

Kõik ametkonnad lähtuvad oma otsustes ja tegevustes lapse parimast huvist. Kui lastekaitsetöötaja või politsei saab infot abivajavast lapsest, hinnatakse olukorra tõsidust, kas laps tuleks kohe perest eraldada või mitte. Igal juhul tegeletakse nii lapse kui pere probleemidega sügavuti ning leitakse võimalikest lahendustest parim lapsele. Spetsialistid teevad koostööd juhtumikorralduse meetodil. Arvestama peab sellega, et otsused tehakse just lapse huvidest lähtuvalt, aga antud lahendused ei pruugi meeldida pereliikmetele. Perest eraldatakse laps reaalse ohu korral tema arengule ja tervisele.

Lähtuge oma tegevustes lapse huvidest, on loomulik, et väikelaps ei liigu ilma vanema saatjata. Räägi lapsega rahulikul ja julgustaval toonil ka siis, kui ta ei sinuga ei kontakteeru (proovi rääkida ka muudes keeltes (nt-ks vene keeles). Vaadake ringi, võimalik, et last juba ka otsitakse, üritustel pöörduge ürituse korraldaja poole, kellel on võimalus teatada leitud lapsest. Tänavalt leitud lapse osas tuleb helistada politsei telefonil 110, kes saadab välja politsei patrulli. Väikelast ei tohiks jätta mitte mingil juhul omapead tänavale uitama, olge temaga seni, kuni saabub politsei patrull.

Kui on teada sellised juhtumid, siis tuleb nendest teada anda telefonil 116111 (või kirjutada info@lasteabi.ee), kohaliku omavalitsuse töötajale, politseile või mõnele teisele abiandvale organile. Tähtis on edastada nii palju infot kui võimalik - lapse elukoha(asukoha) aadress või kirjeldus, lapse nimi, vanemate nimi, muud kontaktid või info, mis on teada. Kui väärkohtlemine toimub teatamise hetkel, siis tuleb sellest teatada koheselt politseile või helistada 116111. Kui olete mures mõne lapse pärast, siis helistage kindlasti lasteabitelefonile 116111, te ei pea ise otsustama, kas situatsioon vajab sekkumist või mitte, samuti saate jääda anonüümseks. Oluline on, et info abivajavast lapsest jõuaks võimalikult kiiresti ametkondadeni.

Käitu internetis nii nagu teed seda päriselus. Internetis suheldes ole teiste suhtes viisakas, ära räägi teistega halvasti ning ära kohtle teisi ebaõiglaselt. Mõtle enne, kui midagi postitad. Kui oled midagi teele saatnud, siis seda enam tagasi võtta ei saa. Ole tähelepanelik info suhtes, mida loed või kuuled internetis. Internetis on palju asjalikku ja kasulikku informatsiooni, kuid seal on ka palju ebatäpset ja valet informatsiooni. Ebameeldivatele või sündsusetutele kommentaaridele ei ole vaja vastata. Sõpradega vesteldes vasta läbimõeldult. Tea, et igaüks võib teie juttu lugeda. Ära avalda oma isiklikke andmeid internetis võõrastele – täisnime, vanust, aadressi, telefoninumbrit. See inimene ei pruugi olla tegelikult see, kes ta väidab olevat.

Kui näed kahtlase sisuga informatsiooni, siis räägi sellest usaldusväärsele inimesele, teata veebipolitseile või võta ühendust lasteabitelefoniga 116111. 

Internetis suheldes pea meeles jägmisi põhimõtteid: Õpilase e-turvalisuse netiketti

Inimesed internetis ei ole alati need, kellena nad end esitlevad. Mõnikord võib juhtuda, et sinu „internetituttav“ ei ole tegelikult isik, kes ta väidab end olevat. Ole ettevaatlik, millist informatsiooni endast jagad ja  ole väga ettevaatlik kui otsustad minna kohtuma kellegagi, keda tead ainult interneti kaudu, räägi sellest kindlasti oma vanematele või kellelegi, keda usaldad. Kindlasti ära mine kohtumisele üksinda. Ei ole mõistlik avaldada internetis oma isiklikke andmeid, neid võidakse sinu suhtes vääralt kasutada. Tänaval vaevalt ütleksid võõrale inimesele oma täisnime, vanust, kodust aadressi või telefoninumbrit, samamoodi peaks ettevaatusega suhtuma võõrasse internetis. 

Enne kui postitad endast pilte või informatsiooni, mõtle, kas see mida postitad võib sind või teisi kuidagi kahjustada. Kui soovid enda fotot lisada portaali, siis mõtle enne, milline foto on sobilik. Ära riputa üles pilti, mille pärast Sul võib häbi olla näiteks oma vanemate ees. Tea, et kõiki pilte on võimalik kopeerida ning Sa ei tea kunagi, kuhu Su pildid võivad sattuda. Pea alati meeles, et internet on avalik koht ning kõik su postitused on kättesaadavad! Samuti ilma küsimata ei ole viisakas laadida internetti fotosid oma sõbrast. Lisainfo www.targaltinternetis.ee

Internetisõltuvuse ärahoidmiseks on kõige tõhusam piirata arvutikasutust. Tuleb koostada täpne päevakava, milles planeerida soovitatav arvuti kasutamist aeg ööpäevas.

7-10 aastastele lastele on soovitatav arvuti kasutamise aeg 45 minutit ööpäevas.

11-13 aastastel kaks korda 45 minutit ööpäevas, vanemad lapsed - kolm korda ööpäevas 45 minutit korraga.

Oluline on leida endale tegevus arvutist eemal ja väljaspool internetti ning kasutada arvutit vaid konkreetsetel eesmärkidel. Mida rohkem on lapsel mitmesuguseid erinevaid harrastusi, seda kaugemale jääb võimalus "kasvada arvuti külge".

Küberkiusamine on kiusamise üks vorm, mis leiab aset erinevate elektrooniliste suhtlusvahendite kasutamise kaudu – nutiseade, interneti suhtluskeskkond, veebikaamera jms. Küberkiusamise vormid on erinevad:  ähvardavate, õelate e-kirjade, tekstisõnumite ja teadete saatmine; isikliku informatsiooni väljameelitamine ja selle levitamine vastu isiku tahtmist; teise inimese nimel tehtud libakontod, võõraste piltide üles riputamine ja moonutamine.

Küberkiusamise tõkestamiseks blokeeri teadete saatja. Kopeeri halvustava sisuga teated või muu materjal, et neid vajadusel saaks kasutada tõenditena. Kiusamisest räägi kindlasti usaldusväärse inimesega. Kehtib reegel, et blokeeri ja ignoreeri tema katseid uuesti ühendust saada. Probleemidega tuleb tegeleda kohe, kui need tekivad, ära lase netisuhtlusel üle pea kasvada.

Laps peab teadma, et ta saab vajadusel alati oma probleemist kellelegi rääkida – olgu see isa, ema, vanem vend-õde, õpetaja või noorsootöötaja, veebikonstaabel või lasteabitelefon 116 111.

Lapse kehaline karistamine on 1.01.2016 kehtima hakanud lastekaitse seaduse kohaselt keelatud. Lastel on õigus mitte saada koheldud või karistatud alandaval või ebainimlikul moel ning see on lapse õiguste rikkumine. Lapse kehaline karistamine on vägivalla vorm, mida määratletakse kui karistust füüsilise jõu kasutamisega ning mille eesmärk on tekitada valu või ebamugavust lapsele. Kehaline karistamine on igasugune jõu kasutamine ja valu tekitamine: tutistamine, laksu andmine, vitsa andmine, tõukamine, löömine, peksmine. 

  • kui vanem karistab, ignoreerib, riidleb, tänitab, sildistab, jääb laps oma emotsioonidesse kinni ja liikumine lahenduse poole on raskendatud
  • kui vanem püüab mõista, näidata respekti, empaatiat, leida lahendusi, õpib laps vanema toel reguleerima oma tundeid ja liikuma lahenduste poole
  • täiskasvanu esmane ülesanne on aidata lapsel rahuneda, sest lapse ülekuumenenud aju ei suuda mõelda, kuulata ega räägitavast aru saada
  • rahustuse, mõistmise ja kuulamise kaudu lahenduste poole liikudes annab vanem lapsele hea mudeli toimetulemiseks neis olukordades ka tulevikus
  • lahenduskeskne lähenemine säilitab eneseväärikuse nii lapsele kui ka vanemale
  • jääb alles lapse loomulik lootus vanema abile, mõistmisele ja toele, mille kaudu saab kasvada lapse eneseusaldus ja seega ka usaldus maailma vastu 

 (pereterapeut Meelike Saarna)

Lapsed näevad, lapsed teevad. Lapsed õpivad oma vanemate pealt, mida üteldakse ja tehakse, iga päev. See, mida lapsed õpivad, eriti esimestel aastatel, on nende kogemuste pagasis kogu eluks. See mõjutab, kuidas nad käituvad teiste inimestega täiskasvanuna.

Miks on kehaline karistamine halb:

  • lastel on õigus tunda ennast turvaliselt, nad väärivad samaväärset kaitset nagu täiskasvanud
  • kehaline karistamine võib lastele põhjustada tõsist füüsilist ja psühholoogilist kahju
  • see õpetab lapsele, et vägivald on aktsepteeritav ja sobilik vahend konfliktide lahendamiseks
  • löömine õpetab lapsele, et läbi vägivalla on võimalik saada seda, mida tahad
  • lapse löömine ei õpeta neile konfliktide ja probleemide lahendamist
  • kui last lüüa, siis lapse kasvades suurenevad temas vihatunded
  • löömisest võib saada harjumus. kui see ei tööta, lüüakse järgmine kord tavaliselt tugevamini
  • täiskasvanud on tugevamad kui lapsed. vihahoos löömine võib põhjustada tõsiseid vigastusi

Vägivallana mõistetakse tahtlikku käitumist, millega ähvardatakse, püütakse teha või tehakse kahju teise inimese tervisele. 

Emotsionaalne/vaimne vägivald

Emotsionaalne vägivald on teise inimese kohtlemine väärtusetu, ebaadekvaatse, mittearmastatu ja –vajatuna. Selline käitumine kahjustab teist inimest emotsionaalselt ning alandab tema eneseväärikustunnet. Emotsionaalne vägivald on pidev ja tahtlik teisele inimesele haiget tegemine ja tema tunnete riivamine. Sellised tegevused on: hirmutamine, ähvardamine, karjumine, sõimamine, solvamine, mõnitamine, halvustavate nimedega kutsumine, terroriseerimine, manipuleerimine, „keeldudega kauplemine“, isoleerimine normaalsest suhtlemisest.

Füüsiline vägivald

Füüsiline vägivald on tahtlik füüsilise jõu kasutamine vastu teise isiku tahtmist põhjustades teisele inimesele vigastusi ja füüsilist valu ning mis võib põhjustada kergemaid või raskemaid kahjustusi. Füüsiline vägivald on näiteks: tõukamine, lükkamine; näpistamine, küünistamine; väänamine, pigistamine; raputamine; millegagi viskamine, löömine, peksmine, kriimustamine; juustest tirimine, kinnihoidmine, kinnisidumine.

Seksuaalne vägivald

On igasugune seksuaalse sisuga käitumine, mis on pealesunnitud, ärakasutav või vägivaldne. Sellisteks tegevuseks võivad olla: mittesoovitud seksuaalsed puudutused, hellitused, märkused, oma intiimelundite demonstreerimine, mastrubeerimine.

 

 

Kui keegi kasutab sinu vastu füüsilist, seksuaalset või vaimset vägivalda või sa tead kedagi, kelle vastu kasutatakse vägivalda, siis räägi sellest kellelegi keda usaldad või võta ühendust lasteabitelefoniga 116111. Keegi ei pea kannatama vägivalla all, ükskõik, kes siis vägivalda kasutab –perekond, sõbrad, tuttavad või õpetaja.

Pea ka meeles!

  • Vägivallale ei ole mingit õigustust ning kellelgi ei ole põhjust seda taluda!
  • Igal inimesel on õigus turvatundele ja eneseväärikusele!
  • Vägivallast rääkimine ei ole kaebamine, vaid oma õiguste eest seismine!
  • Vägivald saab toimuda siis, kui sellest ei tehta välja ning lastakse sellel korduda!
  • Palu abi! Kui Sul pole usalduslikku inimest, kellele oma mures rääkida, helista lasteabitelefonile 116111 või kirjuta info@lasteabi.ee

  • Kõigis emotsioonidest laetud olukordades lasub vastutus lapsevanemal. Laps ei pea oma tunnetega hakkama saama – täiskasvanu peab.
  • Õpi oma tundeid märkama ja juhtima, see aitab igas olukorras säilitada täiskasvanuliku mõistvuse, kannatlikkuse ja rahu.
  • Igal tundel on tõusujoon, tipp ja langus. Kui juhtub, et oled väga ärritunud (tipus), peaksid olukorrast eemalduma, sest ka sinu ülekuumenenud aju ei suuda selgelt mõelda. Täiskasvanud inimese füsioloogiline ja psühholoogiline rahuolek taastub täielikult u 1,5 h pärast emotsionaalset kõrgpunkti.
  • Kui oled juba pikemat aega kergesti ärrituv, süvene endasse: mis sinu elus väljaspool lapsi võib vajada tasakaalustatust: paarisuhe? teised tähtsad suhted? töö? rahaasjad?
  • Ole oma lapse jaoks päriselt olemas. Laste kõige levinum põhjus hakata „pahaks“ on vanema emotsionaalne kättesaamatus: oskamatus olla kontaktis ja dialoogis. 

(pereterapeut Meelike Saarna)  

Kui märkad, et emotsioonid on tõusuteel, saad seda takistada ja mõtlemisvõime säilitada. Vanema rahunemise strateegiaid on alati eeskujuks ka lastele.

  • tuleta meelde korrutustabel, nimeta mõttes kujundeid, värve – ratsionaalne ülesanne hoiab mõtleva aju töös
  • keskendu teadvalt mõnele detailile (pilv, kohvilõhn, linikumuster)
  • hinga sisse-välja sügavalt ja aegamisi
  • võta mullitaja või tee paberipall – puhumine, väljahingamine rahustab närvisüsteemi
  • tee eriti suure ulatusega liigutusi, nt käteringe
  • tee endale (salajane) rahukoht, pesa, kuhu veidikeseks eemalduda
  • ütle, et oled närvi minemas ja lähed natukeseks ära (õue, tualetti, rahukohta)
  • jookse vannituppa ja pane vesi jooksma – pahin lõõgastab
  • joo aeglaselt klaas vett, või hoia suutäit suus, lugedes aeglaselt 10ni
  • viska mõni nali, vali uus tegevus, esita paradoksaalne (imelik) küsimus
  • tee endale valgusfoorikaardid – punane=stopp
  • pinguta ja lõdvesta keha
  • küsi kallistust või kallista end ise  

(pereterapeut Meelike Saarna) 

Juba üle kümne aasta on Eesti kodanikud saanud kasutada Euroopa vaba liikumise õigust, valides omale sobivamat elu- ja töökohta. Sellel on kindlasti positiivseid mõjusid, kuid esineb ka probleeme. Rännates ühest riigist teise, aga pööramata tähelepanu oma uue elukohaks valitud riigi lastekaitse küsimustele, võib pere oma laste heaolu küsimusi erinevalt tõlgendada. Samas on lastel õigus kaitsele igasuguse vägivalla, väärkohtlemise ja hooletusse jätmise eest. Samuti on lastel õigus olla kaitstud perest eraldamise eest, välja arvatud juhul, kui pädevad asutused otsustavad, et eraldamine on vältimatu ning toimub lapse huvides. Igal lapsel on õigus ohutule elule ja hoolitsusele. Keerulistes olukordades vajavad lapsed tingimusteta kaitset ja nende pered ja lähedased asjakohast nõustamist. Piiriülene lastekaitsetöö juhtumi puhul on tegemist olukordadega, kus abivajav laps või üks lapsevanem on pärit, resideerus või elab endiselt välismaal.

Piiriülest lastekaitsejuhtumit (edaspidi juhtum) korraldab lapse hariliku elukohajärgne lastekaitsetöötaja. Lapse harilik viibimiskoht ja lapse ning pere sissekirjutus ei pruugi ühtida ning seetõttu vajab infot piiriülese juhtumi kohta ka kohalik omavalitsus (seal hulgas ka välisriigis), kuhu laps või tema vanemad (vanem) on sisse kirjutatud. Riik, kes küsib infot lapse või pere kohta, organiseerib enamasti ka tõlke.

Millist infot võin küsida ja pean andma teise riigi lastekaitsetöötajale?

  • lapse nimi ja sünniaeg
  • lapsevanemate nimed ja sünniajad
  • lapsevanemate ja puudutatud isikute kontaktandmed
  • rahvastikuregistri andmed (hooldusõigus ja rahvastikuregistri järgne elukoht)
  •  olukorra lühikokkuvõte
  • millist infot vajan
  • taotleja ja/või vastaja kontaktandmed (sh ametiasutus, postiaadress, e-posti aadress, telefoni- ja faksinumber)

NB! Eesti isikukood ja digitaalne allkiri ei kehti väljaspool Eestit!

Hooldusõiguse küsimused lahku läinud lapsevanemate puhul

Tihtipeale on lapsevanematel, kes on otsustanud lahku minna, omavahel palju erimeelsusi, kuid need erimeelsused ei tohi lapsel takistada suhet mõlema vanemaga. Eesti Vabariigi Perekonnaseaduse § 143 lg 1 järgi on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Sama paragrahvi lg 2 toob välja, et vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Sama säte kehtib, kui last hooldab ja kasvatab muu isik.

Lapsevanematel on võimalik omavaheline suhtlemiskord lapsega kokku leppida neljal viisil

  1. Kõige lapsesõbralikum ja pere jaoks parim lahendus oleks see, kui lapsevanemad lepiksid lapsega suhtlemiskorra kokku omavahel, kasutades selleks vajadusel pereterapeudi abi.
  2. Juhul, kui lapsevanemad ei suuda seda kokkulepet omavahel saavutada, siis tuleb neil pöörduda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole, kes nõustab ja aitab peret suhtlemiskorra määramisel.
  3. Kui lapsevanemad soovivad, et kokkulepe oleks juriidiliselt valiidne, siis on neil võimalus pöörduda notari poole, kes koostöös lapsevanematega aitab vormistada ametliku suhtlemiskorra. Suhtlemiskorda ei pruugi aga notari juures võimalik kokku leppida, kui vanemate omavahelised suhted on halvad ning erimeelsused suured.
  4. Lapse jaoks kõige halvem variant suhtlemiskorra määramiseks on pöördumine kohtusse. Kohus peab kaasama otsuse langetamiseks kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja. Kohtulahendid võivad mõnede juhtumite puhul võtta aega mitu aastat. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 563 toob välja, et kui vanem teatab kohtule, et teine vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkulepet või raskendab selle täitmist, kutsub kohus vanema avalduse alusel vanemad enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. Kohus ei pea vanemaid enda juurde kutsuma, kui selline lepitusmenetlus või sellele järgnev kohtuväline nõustamine on juba tulemuseta jäänud. Täpsemat infot lepitusmenetluse kohta võivad lapsevanemad leida Lepitusseaduse alt.

Tasuta juriidiline abi

Konsulteerida võib ka advokaadiga, et teada saada õiguslikke tagamaid - mis õigused kellel on http://www.juristideliit.ee/. Kui on juba tõendusmaterjale, et teine vanem tahab last röövida ja viia teise riiki, siis saab lapsevanem taotleda kohtu kaudu esialgset õiguskaitset ning tasuta õigusabi http://www.kohus.ee. Kui mõlemal vanemal on hooldusõigus, siis riigist lahkumiseks piisab teise vanema kirjalikku loast, mis on esitatud avalduse vormis.

Eestis tegeleb piiriüleste juhtumitega lastekaitsetöötaja, kelle koostööpartnerid on Justiitsministeerium, Välisministeerium, Sotsiaalkindlustusamet ja selle riigi konsul, kus laps parajasti viibib.

Piiriülesed juhtumid lastega, millega Eestis kokku puututakse on

  • alaealistega seotud juhtumid välisriikides
  • lastega välismaale reisimine
  • ilma vanema(te) nõusolekuta välismaale rändama läinud laps
  • kui Eesti vanemalt võetakse laps
    a) teise riigi sotsiaaltöötajate poolt
    b) teise vanema poolt
  • piiriüleste hooldusõiguslike nõuete (sh. eestkoste) kohtualluvus;
  • ühe riigi hooldusõigusliku lahendi tunnustamine teises riigis;
  • teise riigi eestkosteasutuste teavitamine tähelepanu vajavast perekonnast / lapsest;
  • õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamise taotlemine välisriigist (rahvusvaheline lapserööv);
  • suhtlusõiguse tagamine piiriüleselt;
  • elatise sissenõudmine kui vanem asub teises riigis (Justiitsministeerium, Sotsiaalministeerium ja Välisministeerium, 2014).

Rahvusvahelist lapseröövi reguleerib „Lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon“ (nn. Lapseröövi konventsioon), alla kirjutatud Haagis 25.10.1980. Eesti ühines konventsiooniga 01.07.2001. Konventsiooni põhieesmärgiks on laste huvide esikohale seadmine lapse hooldust puudutavates küsimustes kaitstes lapsi rahvusvaheliselt nende õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest tulenevate kahjulike mõjude eest, samuti ühiste reeglite loomine kindlustamaks nende viivitamatut tagasipöördumist nende hariliku viibimiskoha riiki ning laste külastusõiguse kindlustamine. Olulised on ka Brüssel II bis määrus (2201/2003) ja Haag 1996 konventsioon, mis mõlemad sisaldavad sätteid laste paigutamise ja laste kaitseks võetud meetmete ning asutuste koostöö kohta.

Lapse väärkohtlemine on lapse füüsilist ja psüühilist heaolu alandav käitumine, mis seab ohtu tema eakohase arengu ja tervisliku seisundi.

Emotsionaalse väärkohtlemisega tekitatakse pingeseisund, mis võib põhjustada lapse emotsionaalsele arengule raskeid või pöördumatuid kahjustusi.

Füüsiline väärkohtlemine on tahtlik füüsilise jõu kasutamine, mis võib põhjustada lapsele kergemaid, raskemaid või eluohtlikke füüsilisi ja psühholoogilisi kahjustusi.

Seksuaalne väärkohtlemine on võimu, seksuaalsete või muude vajaduste rahuldamise eesmärgil toime pandud seksuaalse sisuga kontaktne või mittekontaktne tegevus täiskasvanu või teise lapse poolt, kes vanuse või arengutaseme tõttu on lapsega vastutus-, usaldus- või võimusuhetes.

Lapse hooletussejätmine on vanema, vanema elukaaslase, vanavanema jm lähisugulase või seadusliku hooldaja kohustuste mittetäitmine lapse füüsilise, vaimse, emotsionaalse ja sotsiaalse arengu eest hoolitsemisel, see võib kahjustada lapse eakohast arengut ning vaimset ja füüsilist tervist. Last kahjustab ka teiste pereliikmete vahelise vägivalla nägemine ja kuulmine.

Selleks, et normatiivset, tähelepanuvajavat või kohest sekkumist vajavat seksuaalkäitumist ära tunda, on koostatud lapse mitte-eakohase seksuaalkäitumise baromeeter. Murebaromeeter on juhis, mille järgi otsustsada, kas lapse või teismelise käitumine peaks muret tekitama ja millal sekkuda.

Murebaromeetri üldine eesmärk on ära hoida laste ja teismeliste seksuaalset kuritarvitamist ja väärkohtlemist laste ja teismeliste poolt ning vältida laste ja teismeliste probleemset seksuaalkäitumist.

See abimaterjal töötab valgusfoori põhimõttel: roheline tähistab normatiivset eakohast käitumist, kollane või oranž suuremat tähelepanu ja võib-olla sekkumist vajavat käitumist, punane kohest sekkumist vajavat käitumist.

Murebaromeeter, mille on loonud JanusCentret (Taani) aitab vältida ülereageerimist täiesti eakohase seksuaalkäitumise puhul, aga teiselt poolt aitab ära tunda neid märke, mis viitavad lapse abivajadusele või mõnikord ka hädaohule. Suur osa lapsi ja teismelisi, kelle seksuaalkäitumine on probleemne või kahjustav, on ise olnud kuritarvitamise ohvrid. Seetõttu on tähtis ära tunda probleemse seksuaalkäitumise ja kuritarvitamise sümptomeid ning esimesel võimalusel sekkuda.

Lisainfot saab helistades 116 111 (lasteabi infotelefon) või ka www.lasteabi.ee leheküljelt.

Hädaohus lapsest, kelle elu või tervis on ohus, tuleb teatada politseisse, helistades numbril 112.

Laste seksuaalkäitumise murebaromeeter on tõlgitud eesti ja vene keelde.

 

Murebaromeetri faili saab alla laadida lasteabi kodulehe menüüst INFOMATERJALID alt. 

Lisaks on Justiitsministeeriumil valminud videoklipp, kus psühhoterapeut Lemme Haldre selgitab, milline on mingis vanuses lapse eakohane seksuaalkäitumine ja millal peaks sekkuma. Klipp on leitav lasteabi kodulehelt PILDID & VIDEOD alt.

Venekeelsed materjalid on leitavad lasteabi kodulehe venekeelse versiooni INFOMATERJALID ja PILDID & VIDEOD alt.

Lisainfot murebaromeetri kohta leiab veebilehelt www.kriminaalpoliitika.ee 

LASTE JA TEISMELISTE NORMAALNE SEKSUAALKÄITUMINE, MIS EI VAJA ERITÄHELEPANU

Seksuaalse huvi areng vastab lapse vanusele. Lastevahelisi seksuaalseid mänge iseloomustab võrdsus (osalevad samas vanuses ja sama arengutasemega lapsed) ja uudishimu. Mängud on eakohased, uudishimu on loomulik. Täiskasvanute tähelepanu ja sekkumine vähendab seksuaalmänge. Huvi seksuaalsuse vastu on tasakaalus huviga teiste tegevuste vastu.

LASTE JA TEISMELISTE SEKSUAALKÄITUMINE, MIS VAJAB HOOLIKAT TÄHELEPANU

Ülemäärane seksuaalne aktiivsus. Seksuaalkäitumine erineb loomulikust lapselikust uudishimust. Vanusele mittevastavad teadmised seksuaalsusest. Täiskasvanutepoolne käitumise avastamine ei peata seksualiseeritud käitumist.

LASTE JA TEISMELISTE SEKSUAALKÄITUMINE, MIS VAJAB KOHEST SEKKUMIST

Ülemäärane huvitumine pornograafiast. Seksuaalsete mängudega kaasnevad tunded ja emotsioonid, mis on seotud süü, häbi või hirmuga. Teiste laste kaasamine mängudesse nende äraostmise, ähvarduste või jõuga. Kaasatud lapsed on vanuse, küpsuse või intellekti poolest mängu algatajast väga erineval tasemel. Ilmsed erinevused kaasatud laste vanuses, küpsusastmes ja intellektis. Ohver räägib vägivallast, mida iseloomustab oraalne, anaalne või vaginaalne penetratsioon või muu hirmutav käitumine.

(www.kriminaalpoliitika.ee)

Võimalikud asjaolud ja märgid, mis võivad kahandada laste soovi rääkida toimunud seksuaalsest vägivallast:

• Laps võib salata väärkohtlemise toimumist, kuna teda on vägivalla kasutamisega või füüsilise karistamisega hirmutatud

• Lapsi sunnitakse vaikima pannes neile vastutus perekonna lagunemise, ema kurjaks saamise või muude halbade sündmuste eest, mis perekonnas võiksid juhtuda, kui laps avalikustab intsesti

• Hirm avalikukstulemise tagajärgede ees perekonnale. Laps tajub, et avalikustamine toob kaasa sündmuste laine, mida ta ei oska ette ennustada ega ammugi mitte kontrollida. Hirm teadmatuse ees pärsib aga juhtunust rääkimist. Näiteks ei taha lapsed teha emale haiget, kui nad räägivad isa väärast käitumisest. Samuti kardavad lapsed lahutust

• Lapse kognitiivsed ja arengulased piirangud (sõnavara puudumine)

• Emotsionaalsed takistused: häbi tunne, alanduse ja piinlikkuse tunne, enesesüüdistamine

• Laps on „ära ostetud“ altkäemaksude ja hüvitiste kaudu

• Väärkohtleja on lapsega seotud (pereliikme puhul on teatamine keerulisem, mittepereliikmest väärkohtlejast räägitakse kergemini)

• Suhted väärkohtlejaga (sh lojaalsus väärkohtlejale, emotsionaalne side väärkohtlejaga, eriti tingimustes, kui teiste pereliikmetega on jahedad suhted)

(www.kriminaalpoliitika.ee)

Kui sind on seksuaalselt või füüsiliselt ärakasutatud, on oluline, et annaksid juhtunust kellelegi teada ja saaksid abi. Avalikustamine võib olla hirmutav, aga see on esimene samm selleks, et saaksid paraneda. Räägi täiskasvanule, keda Sa usaldad ja kellega tunned ennast mugavalt. Mõnikord võib see olla Su ema-isa või mõni teine sugulane, mõnikord õpetaja, nõustaja või ka sõbra vanem. Peamine on, et Sa usaldad seda isikut.

Kellele peaks rääkima? Küsimused ja vastused abi otsimise kohta pärast seksuaalset ärakasutamist

Seksuaalsest ärakasutamisest teistele inimestele rääkimine võib olla peaaegu sama valulik ja hirmutav kui ärakasutamine ise. See võib olla lausa nii valulik ja hirmutav, et paljud lapsed, keda on seksuaalselt ärakasutatud, ei räägi juhtunust kunagi kellelegi.

Kui Sa pole kindel, kellele rääkida, helista lasteabitelefoni numbrile 116111. Kõne on tasuta, telefon töötab 24/7 ja nõustajad aitavad Sul abi leida. Sa ei pea isegi oma nime neile ütlema.

Miks ma peaksin kellelegi rääkima? Ainus, mida ma tahan, on sellest üle saada.

Seksuaalne ärakasutamine elab edasi salajas hoidmise tõttu. Kurjategijad süüdistavad, häbistavad või ähvardavad sageli oma ohvreid, et mitte keegi ei saaks teada nende tegudest. Juhtunust rääkimine on Sinu jaoks esimene samm paranemise suunas, samuti esimene samm, et võtta sulle haiget teinud isikult võimalus teha kellelegi teisele haiget.

Mida teha, kui inimene, kellele ma räägin, ei usu mind?

Räägi kellelegi teisele! Enamik lapsi leiab, et täiskasvanud, kellele nad räägivad, usuvad ja aitavad neid. Ent kui kurjategija on sugulane või perekonnasõber, siis mõned täiskasvanud ei pruugi tahta uskuda, et inimene, keda nad usaldasid, võis hakkama saada millegi nii kohutavaga. Kui esimene inimene, kellele Sa räägid, ei usu Sind või ei võta Sinu aitamiseks midagi ette, siis jätka rääkimist teistele. Räägi oma lemmikõpetajale, koolinõustajale, kooliõele, lastekaitsetöötajale või helista lasteabitelefoni numbrile 116111, kuni saad toetust ja abi, mida Sa vajad.

Mis juhtub pärast seda, kui ma olen rääkinud?

Võid tunda muret enda ja oma keha pärast. Arstlik läbivaatus aitab teha kindlaks, et Sa oled terve. Lisaks sellele võib Sul olla vaja rääkida sotsiaaltöötaja, nõustaja või politseiga. Sellises olukorras võib nõustamine olla noortele väga kasulik. Kui kurjategija oli keegi, kellega Sa koos elad, võib Sinu kodune elukorraldus muutuda, et tagada Sinu ja teiste perekonnaliikmete turvalisus. Mis ka ei juhtuks, pea meeles, et kõik tehakse Sinu turvalisuse ja Sinu paranemiseks vajaliku abi huvides. Avalikustamisega võivad esile kerkida mitmed segadust tekitavad tunded. Võid tunda ennast hästi, sest Sa ei pea enam suurt saladust hoidma ning turvalisemalt, sest oled kellelegi juhtunust teada andnud. Kuid võid tunda ka viha juhtunu pärast ja karta inimeste reaktsioone. Sa võid isegi tunda muret, mis saab edasi kurjategijast. Kõik need tunded on loomulikud. Kõige tähtsam on meeles pidada, et Sa toimisid õigesti ja Sina ei ole ärakasutamise toimumises süüdi. 

Kas ma ei saaks oma sõnu tagasi võtta?

Päevad ja nädalad pärast seksuaalse ärakasutamise avalikustamist võivad olla rasked, eriti siis,kui kurjategija oli keegi, keda Sa hästi tundsid. Paljud kurjategijad püüavad panna oma ohvreid ärakasutamise eest vastutust tundma või uskuma, et see oli armastus. Sina ei ole KUNAGI süüdi seksuaalses ärakasutamises, samuti ei ole see KUNAGI täiskasvanule sobiv viis lapse (sh teismelise) vastu armastuse väljendamiseks. Ärakasutamise avalikustamisega oled kaitsnud ennast ja teisi lapsi, keda oleks võidud ära kasutada. Võisid isegi aidata kurjategijal abi saada, et ta edaspidi enam teisi ei kuritarvitaks. Mõnikord võib perekonnal ja sõpradel kuluda aega juhtunu mõistmiseks ja kurjategija kohutava teo täielikuks tunnistamiseks. See võib olla ärritav ja hirmutav, kuid enamikul ärakasutamise avalikustanud lastel on perekonnaliikmeid ja sõpru, kes neid toetavad ja tahavad aidata. Pea vastu ning toetu inimestele, kes Sind usuvad ja keda Sa usaldad.

Kust saab abi?

Lasteabitelefon 116111 – telefonile on oodatud kõned, mis on seotud lastega, lapsi puudutavate teemadega või kui on vaja teatada abivajavast lapsest. Lasteabitelefonil antakse nõuannet, jagatakse informatsiooni ning vajadusel tagatakse info edastamine vastavatele spetsialistidele. Helistajateks võivad olla nii lapsed kui ka täiskasvanud. Telefon töötab ööpäevaringselt, vastatakse nii eesti kui vene keeles. Kõne on helistajale tasuta ning soovi korral anonüümne. Lisaks helistamisele saab nõuannet küsida ka ONLINE nõustamisena läbi kodulehe www.lasteabi.ee "Küsi abi", kirjutades info@lasteabi.ee või Skype-i Lasteabi_116111.

Kadunud laste telefon 116000 – Mõtled kodust ära jooksmise peale? Oled kodunt ära jooksnud ning soovid rääkida? Sinu laps on kaduma läinud? - helista 116000 või kirjuta info@lasteabi.ee. Kadunud laste telefonile 116000 on võimalik teada anda kadunud lastest nii Eestis kui ka mõnes teises Euroopa riigis. Nõustajad annavad nõuannet, mida olukorras teha ning pakuvad emotsionaalset tuge. Telefon 116000 on avatud 24/7, on kõigile helistajatele tasuta ning helistajale anonüümne.

Laste Vaimse Tervise Keskus, Tallinnas - registratuur 678 7400, Tervise 28, 13419 Tallinn. Eesmärgiks on pakkuda lastele ravi või rehabilitatsiooni, et see oleks järjepidev ja süsteemne ning abi vajavaid lapsi märgataks varem sh väärkoheldud laste abistamine.

Tartu Laste Tugikeskus - osutab tasuta psühholoogilist abi Tartu linna lastele ja nende vanematele. Teenindatakse ka lapsi ja peresid väljastpoolt Tartut. Sellisel juhul tasub teenuse eest pere või eelneval kokkuleppel nende kohalik omavalitsus. Tel: 7 484 666 e-post: ch.abuse@online.ee

Noorte Nõustamiskeskused – www.amor.ee 

Politsei - 112

(www.krimaalpoliitika.ee)

Ohvriabi on tasuta avalik sotsiaalteenus, mille eesmärgiks on säilitada või parandada ohvri toimetulekuvõimet.

Ohvriabitöötajad pakuvad emotsionaalset tuge ja jagavad informatsiooni abi saamise võimaluste kohta. Samuti juhendavad ja abistavad suhtlemisel riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustega ning teiste ohvrile vajalikke teenuseid osutavate asutustega.

Õigus pöörduda ohvriabisse on kõigil inimestel, kes on langenud hooletuse või halva kohtlemise, füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks. Igal inimesel, kellele on põhjustatud kannatusi või tekitatud kahju, on võimalik saada nõustamist sõltumata sellest, kas kahju tekitaja on tulnud avalikuks ja kas tema vastu on algatatud kriminaalmenetlus.

Pöördu ohvriabitöötaja poole, kui tahad oma probleemist rääkida, tunned, et vajad tuge oma murede lahendamiseks või soovid leida oma olukorrast väljapääsu.

INFO: telefon 612 1360; e-post: ohvriabi@sotsiaalkindlustusamet.ee

Igas maakonnas, enamasti politseiga ühes hoones, töötab vähemalt üks ohvriabitöötaja, Eestis kokku on neid 29. Nad pakuvad ohvritele esmast ohvriabiteenust, korraldavad psühholoogilise abi ja vajaduse korral riikliku kuriteohüvitise andmist. Alates 2013. aastast pakutakse ohvriabikaudu eriteenuseid inimkaubanduse ohvritele ning ala-ealistele seksuaalkuritegude ohvritele.

 

(www.sotsiaalkindlustusamet.ee, www.kriminaalpoliitika.ee)

Abivajav laps on laps, kelle heaolu on ohustatud või kelle puhul on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes, ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute heaolu. Kohustus abivajavast lapsest teatada on kõigil isikutel, kellel on olemas teave abivajavast lapsest. Abivajavast lapsest tuleb viivitamata teatada kohaliku omavalitsuse üksusele või lasteabitelefonil 116 111.

Hädaohus olev laps on laps, kes on oma elu või tervist ohustavas olukorras, ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute elu või tervist. Kohustus hädaohus olevast lapsest teatada on kõigil isikutel, kellel on olemas teave hädaohus olevast lapsest. Hädaohus olevast lapsest tuleb viivitamata teatada hädaabinumbril 112.

10 soovitust lapsevanemale oma lapse interneti ja nutivahendite heaks kasutamiseks 

Pidage meeles, et see, mida olete õpetanud lapsele heaks inimeseks olemisest, kehtib ka digitaalses maailmas. Selgitage oma lapsele, et internetis tuleb samamoodi viisakalt käituda nagu kodus, lasteaias või koolis.

Eeskuju kasvatab rohkem kui õpetussõnad. Arvestage, et laps jäljendab teie käitumist – jälgige, kuidas ja kui sageli ise internetis olete, mida seal teete, millist eeskuju annate.

Oskus ise digimaailmas hakkama saada on hädavajalik ja eeldab õppimist. Hoidke ennast digimaailma arengutega kursis. Harige ennast selles,  millised võimalused ja riskid interneti ja nutiseadmete kasutamisega võivad kaasneda ja rääkige neist oma lapsega.

Tuvastage veebilehed, mida soovite, et teie laps külastaks. Internetis on palju lapsele eakohaseid ja harivaid veebilehti, mis pakuvad võimalusi õppimiseks ja mängimiseks.

Leppige lapsega kokku reeglid interneti ja nutiseadmete kasutamises ning jälgige ka nende mõlemapoolset täitmist. Kui ostate või annate lapsele kasutada uue nutiseadme, siis leppige kohe kokku ka selle kasutamise reeglites. Kokkulepitud reeglid tuleks koostada vastavalt lapse vanusele ning  ajakohastada lapse kasvades ja tema oskuste ja teadmiste suurenedes.

Tegutsege lapsega koos ka digitaalmaailmas. Tundke huvi lapse tegemiste vastu internetis – külastage koos samu veebilehti, sotsiaalvõrgustikke, mängige talle meeldivaid mänge. Vestelge temaga, miks talle mingi keskkond või tegevus võrgus meeldib.

Olge ka ise sotsiaalmeedias pädev. Tundke huvi, milliseid rakendusi (äppe) ja teenuseid teie pereliikmed, sugulased ja tuttavad kasutavad. Võib juhtuda, et nii mõnegi veebikeskkonna või rakenduse proovimisel hakkate paremini mõistma nii sotsiaalmeediat kui ka põhjust, miks teie laps seda naudib.

 Olge oma lapsega seotud sotsiaalmeedias, kuid austage tema privaatsust ka seal. Arutage lapsega, millisel viisil tema sooviks teie ja teiste pereliikmetega olla seotud sotsiaalmeedias ja millist informatsiooni, sealhulgas fotosid ja videoid, lapsel endast ja oma pereliikmetest on mõistlik jagada. Ka ise fotode ja videote üleslaadimisel arvestage lapse huvidega ning küsige lapselt enne luba, kui foto temast internetti üles riputate.

Alati proovige enne mõista, kui hakkate hukka mõistma. Lapsel peab olema teadmine, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, ta saab sellest rääkida oma lähedastele. Kui teil ei ole olemas kohe kõiki vastuseid, saate need välja selgitada. Kasulikku infot interneti ja nutivahendite kasutamisest leiate veebilehelt www.targaltinternetis.ee. Nõu ja abi saab ka tasuta lasteabitelefonilt  116111,  veebileht www.lasteabi.ee . Nõu ja infot jagavad ka veebikonstaablid https://www.politsei.ee/et/nouanded/veebikonstaabel/   .

Pidage alati meeles, et arvuti ega nutivahend ei asenda
lapsevanemat!

Lisainformatsiooni leiad www.targaltinternetis.ee.

Riskantsed, enesehävituslikud väljakutsed, mida noored enda mängija-seisuse kinnitamiseks ette võtavad. 

Arengupsühholoogide väitel riskide võtmine, piiride kompamine keelatu ja lubatu vahel ning üldine protest reeglite vastu kuuluvad lahutamatu osana teismelise küpsemise juurde. Erinevad, sageli eakaaslaste esitatud väljakutsed ja provokatsioonid võivad mõnedes seltskondades muutuda testiks, milles põruda ei tohi.  Riskikäitumine on tihti tajutud sotsiaalse survega, uskumusega, et teised eakaaslased kiidavad sellise käitumise heaks ning võtavad ka ise sellest osa.

Sõiduteedel mängitav mäng „Jookse või sure“-  sisu on joosta liikuva sõiduki eest võimalikult lähedalt üle tee, kogudes iga filmitud „etteaste“ eest punkte.

Sotsiaalmeedia vahendusel levivatest mängudest on üks ohtlikumaid „Sinine Vaal“, „Blue Whale“ või „Синий кит".

  1. Sotsiaalmeedias tuleb postitada teemaviide bluewhale, iminthegame või midagi sarnast.
  2. Seejärel võtab võõras inimene teemaviite postitanud lapsega ühendust. Võõras suhtleb lapsega interneti teel ning läbi hirmu ja ähvardamiste kontrollib tema käitumist.
  3. Lapsele antakse ülesandeid, kus ta peab end vigastama, täitma ohtlikke ülesandeid või ärkama öösel, et vaadata häiriva sisuga videoid.
  4. Tavaliselt kästakse noorel lõigata või kriimustada käele või jalale sinivaala kuju

Perekeskus Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut Kadri Järv-Mändoja soovitused lapsevanematele, kuidas olla ise kursis ja rääkida lastega sotsiaalmeediamängude teemal:


- Alustuseks kuulake, kas teie laps teab neid mänge, mida nendest sellest arvab ja mida kuulnud on? Teismelised on üldiselt hästi informeeritud ja arutavad omavahel neid asju.

- Kuulake last hinnanguvabalt ja omapoolsete kommentaarideta ehk siis jätke oma arvamus veel enda teada. Kui vanem liialt kiiresti oma arvamust avaldab, siis ei pruugi laps hiljem oma tegelikke mõtteid avalikustada.

- Uurige ka, mida lapse sõbrad arvavad või mida nad on arutanud? Milliseid sarnaseid veebi- või päriselu mänge nad veel teavad? Olge lihtsalt uudishimulik ja avatud infole isegi siis, kui see võib olla ehmatav, ebameeldiv jm.

- Alles peale kuulamist jagage oma mõtteid ja tundeid selliste mängudega seoses.

- Hea oleks koos lapsega arutada, kes selliseid mänge võiksid välja mõelda või miks lapsed neid mänge mängivad, kuidas nad tunda võivad, miks nad abi ei küsi? Jällegi kuulake ja mõelge ise kaasa.

- Kõige olulisem on koos läbi mõelda tegevusplaan hätta sattumise korral. Mida laps võiks, tahaks või peaks tegema, kui ta satub sarnasesse mängu? Mida teha, kui lapse sõber sinna satub? Kellele võiks ja tahaks laps asjast rääkida? Miks üldse tuleks kellelegi rääkida? Öelge, et laps võib teile alati öelda, kui tal on virtuaalmaailmas või päriselus probleeme.

- Koos saate neid asju lahendada. Samuti on olemas lasteabi telefon, kuhu helistada (116 111).

- Surmamängude mängimine on riskikäitumine (nii nagu ka sõltuvusainete tarbimine, liikluses kihutamine jm). Parim ennetus riskikäitumistele on hea vanema-lapse suhe. See tähendab, et vanem on küll nõudlik ja seab selged piirid, kuid ei tee seda last alandades, ähvardades, haiget tehes, vaid kuulab ka lapse ära. Samuti aitab lähedasemat suhet luua ja hoida, kui vanemal on aega lapsega maailma asju arutada ja oma mõtteid jagada. Kui vanem on enamiku ajast lapse suhtes avatud, märkab muutusi ja on toetav, siis ei tunne laps, et peaks toetust väljastpoolt kodu otsima. Enamasti jäävad riskikäituvad lapsed ja noored oma hädas üksi just põhjusel, et nad ei tunne lähedaste toetust (kuigi lähedased on olemas) ning ei taipa või ei julge vanemale rääkida. Kardetakse pahandusi, karistusi jm.

http://tarkvanem.ee/sotsiaalmeedias-levivad-ohtlikud-mangu…/

Mis on depressioon?

Depressioon on haigus, mida iseloomustab püsiv kurbus ja huvi puudumine tegevuste vastu, mida sa tavaliselt naudid, samuti võimetus tulla toime igapäevaste toimingutega vähemalt kahe nädala jooksul.

Tavaliselt kaasneb depressiooniga mitu järgmistest sümptomitest: energiapuudus, söögiisu muutus, uneaja lühenemine või pikenemine, ärevus, keskendumisvõime halvenemine, otsustamisvõimetus, rahutus, alaväärsuse, süü- või lootusetuse tunne ning mõtted enesevigastamisest või enesetapust.

Depressioon võib tabada igaüht.

See ei ole nõrga iseloomu märk.

Depressiooni saab ravida vestlusteraapia, antidepressantide või nende kombinatsiooniga.

Räägi oma tunnetest mõne usaldusväärse inimesega. Enamik inimesi tunneb end paremini, kui on rääkinud kellegagi, kes neist hoolib.

Otsi professionaalset abi. Kõigepealt võiks pöörduda perearsti poole.

Pea meeles, et õiget abi saades on võimalik oma olukorda parandada.

Tegele asjadega, mida terve olles nautisid.

Ära kaota sidet lähedastega. Suhtle pereliikmete ja sõpradega.

Liigu regulaarselt, tee kasvõi lühikesi jalutuskäike.

Söö ja maga korrapäraselt.

Lepi teadmisega, et Sul võib olla depressioon, ja kohanda oma ootused vastavalt sellele. Sa ei pruugi saavutada kõike, mida tavaliselt suudad.

Hoidu alkoholist või piira selle tarbimist ja ära kasuta narkootikume – need võivad depressiooni süvendada.

Kui Sul on enesetapumõtted, küsi kohe kelleltki abi.

PEA MEELES:  depressioon on ravitav. Kui arvad, et sul on depressioon, otsi abi!

(www.who.int/depression.en)

Mida võiks teada

Depressioon on haigus, mida iseloomustab püsiv kurbus ja huvi puudumine tegevuste vastu, mida sa tavaliselt naudid, samuti võimetus tulla toime igapäevaste toimingutega vähemalt kahe nädala jooksul.

Tavaliselt kaasneb depressiooniga mitu järgmistest sümptomitest: energiapuudus, söögiisu muutus, uneaja lühenemine või pikenemine, ärevus, keskendumisvõime halvenemine, otsustamisvõimetus, rahutus, alaväärsuse, süü- või lootusetuse tunne ning mõtted enesevigastamisest või enesetapust.

Depressiooni ennetamiseks ja raviks saab palju ära teha.

Mida teha, kui oled rusutud või arvad, et sul on depressioon

Räägi oma tunnetest mõne usaldusväärse inimesega.

Otsi professionaalset abi. Kõigepealt võiks pöörduda perearsti poole.

Ära kaota sidet lähedastega. Suhtle pereliikmete ja sõpradega.

Liigu regulaarselt, tee kasvõi lühikesi jalutuskäike.

Söö ja maga korrapäraselt.

Hoidu alkoholist või piira selle tarbimist ja ära kasuta narkootikume – need võivad depressiooni süvendada.

Tegele asjadega, mis on Sulle alati meeldinud, isegi kui pole tuju.

Jälgi oma negatiivseid mõtteid ja enesekriitikat ning püüa asendada need positiivsete mõtetega. Kiida end saavutuste puhul.

 

PEA MEELES:

Sa saad ise teha palju selleks, et olla vaimselt tugev. Kui tunned, et on tekkimas depressioon, räägi mõne usaldusväärse inimesega või pöördu professionaali poole.

(www.who.int/depression.en)

Mõnikord võib inimene tunda, et elu on nii raske, et see on kaotanud mõtte. Aga abi on olemas!

Mida Sa võid mõelda või tunda

Valu tundub kõikehõlmav ja talumatu.

Sul on lootusetuse tunne, elu tundub mõttetu.

Sind valdavad negatiivsed ja häirivad mõtted.

Sa ei näe oma probleemidele muud lahendust kui enesetapp.

Kujutled surma kergendusena.

Arvad, et kõigil oleks parem, kui Sind ei oleks.

Tunned end väärtusetuna.

Tunned end üksildasena ka siis, kui Sul on sõbrad ja pere.

Sa ei mõista, miks Sul on sellised tunded ja mõtted.

 

Mida meeles pidada

Sa ei ole üksi. Ka paljud teised on kogenud seda, mida Sina praegu, ning nad on siiani elus.

Enesetapp on teema, millest tohib rääkida. Rääkimine võib parandada enesetunnet.

Enese kahjustamine või enesetapumõtted või -plaanid on märk tugevast emotsionaalsest pingest (mille võib põhjustada näiteks lähedase inimese kaotus, töö kaotus, suhte purunemine või vägivalla või väärkohtlemise kogemus). See ei ole Sinu süü ja see võib juhtuda igaühega.

Sul on võimalik sellest üle saada.

Need inimesed on olemas, kes saavad Sind aidata.

 

Mida saad ise teha

Räägi mõne usaldusväärse pereliikme, sõbra või kolleegiga oma enesetundest.

Kui arvad, et Sul on tõepoolest oht endale viga teha, helista kiirabi või kriisiabi telefonile või mine ise kohale.

Räägi mõne professionaaliga, näiteks arsti, psühhoterapeudi, nõustaja või sotsiaaltöötajaga.

Kui oled usklik, räägi mõne usaldusväärse inimesega oma kogudusest.

Ühine enesetapukatse läbi teinud inimeste eneseabi- või tugirühmaga. Üheskoos saate üksteist aidata.

 

PEA MEELES:

kui tunned, et elu ei vääri elamist, otsi abi. Sa ei ole üksi. Abi on olemas.

(www.who.int/depression.en)

Kooselu depressioonis inimesega võib olla raske. Siin on mõned näpunäited selle kohta, kuidas saad aidata depressioonis pereliiget, hoolitsedes samal ajal ka enda eest.

Mida tuleks teada

Depressioon on haigus, mitte iseloomu nõrkus.

Depressioon on ravitav. Parima ravi valik ja depressiooni kestus olenevad haiguse raskusastmest.

Hooldajate, sõprade ja pereliikmete tugi aitab depressioonist paraneda. Vaja on kannatlikkust ja järjekindlust, sest paranemine võib võtta aega.

Stress võib depressiooni süvendada

 

Mida saab teha depressioonis inimese heaks

Väljenda oma soovi aidata, kuula hinnanguid andmata ja paku tuge.

Otsi depressiooni kohta rohkem teavet.

Julgusta depressioonis inimest professionaalset abi otsima. Paku end visiidile kaasa tulema.

Kui kirjutatakse välja ravimeid, aita jälgida, et ravimit võetakse ettenähtud korras. Ole kannatlik – enesetunne paraneb tavaliselt mõne nädala pärast.

Aita teha igapäevaseid toiminguid ning kinni pidada korrapärasest söömis- ja unerežiimist.

Julgusta depressioonis inimest korrapäraselt liikuma ja inimestega suhtlema.

Innusta teda keskenduma positiivsele, mitte negatiivsele.

Kui inimene mõtleb end vigastada või on seda juba tahtlikult teinud, ära jäta teda üksi. Pöördu kiirabi või perearsti poole. Seniks kõrvalda käeulatusest ravimid, teravad esemed ja tulirelvad.

Hoolitse ka enda eest. Püüa leida võimalusi lõõgastuda ja teha asju, mida naudid.

 

(www.who.int/depression.en)

Lapse elu on täis väljakutseid ja võimalusi: koolitee alustamine ja kooli vahetamine, uute sõprade leidmine, puberteediiga ja eksamid ... Mõned lapsed tulevad muutustega väga hõlpsasti toime. Teiste jaoks on kohanemine raskem, stressirohke ja isegi masendav kogemus. Kui arvad, et su lapsel võib olla depressioon, loe edasi.

Mida võiks teada

Depressioon on haigus, mida iseloomustab püsiv kurbus ja huvi puudumine tegevuste vastu, mida sa tavaliselt naudid, samuti võimetus tulla toime igapäevaste toimingutega vähemalt kahe nädala jooksul.

Lapseeas võivad depressiooniga kaasneda ka teistest eraldumine, ärrituvus, ülemäärane nutmine, keskendumisraksused koolis, söögiisu muutused ning uneaja pikenemine või lühenemine.

Väiksemad lapsed võivad kaotada huvi mängimise vastu. Suuremad lapsed võivad võtta rohkem riske kui muidu.

Depressiooni saab nii ennetada kui ka ravida.

 

Mida teha, kui arvad, et su lapsel võib olla depressioon

Räägi temaga kodus, koolis ja väljaspool kooli toimunud sündmustest. Püüa teada saada, mis Sinu last vaevab.

Räägi usaldusväärsete inimestega, kes Sinu last tunnevad.

Küsi nõu perearstilt.

Kaitse oma last ülemäärase stressi, halva kohtlemise ja vägivalla eest.

Pööra erilist tähelepanu lapse heaolule tema elus toimunud muutuste ajal, näiteks puberteedi või koolivahetuse ajal.

Jälgi, et laps saaks piisavalt magada, toituks korrapäraselt, oleks füüsiliselt aktiivne ja tegeleks meeldivate asjadega.

Leia võimalus lapsega ühist aega veeta.

Kui Sinu laps mõtleb end vigastada või on seda juba teinud, otsi kohe professionaalset abi.

 

PEA MEELES:

kui arvad, et Sinu lapsel võib olla depressioon, räägi temaga tema muredest ja otsi vajaduse korral professionaalset abi.

(www.who.int/depression.en)