Suhtlus lapsega

Kuidas lapsega/noorega rääkida? 

Miks räägid?  

Mõtle see ise läbi ja anna ka noorele teada! Oluline oleks noorele teada anda, miks teda vestlema kutsud. Hea on tuua võimalikult konkreetselt välja, mida oled märganud või mis muret teeb. Anna teada, millised võimalused on sul abiks olla. Arvesta, et vaimse tervise teemad võivad valmistada piinlikkust, seetõttu tuleb võtta nende käsitlemisel eriti julgustav, lugupidav ning tundlik hoiak. Tüüpiliselt saab eesmärgiks olla probleemi lähem määratlemine ning vajadusel edasise abi otsimise soodustamine. 

Arvesta, et vahel ongi eesmärgiks märkamine ja küsimine. Kui tegemist ei ole otsese ohuga, peame austama noore inimese õigust vaikida. Isegi kui noor ei soovi vastata ja lähemalt rääkida, on küsimine ja rääkimise võimaluse pakkumine väga oluline ning võib positiivsele muutusele kaasa aidata. 

Aeg ja koht. Oluline on leida vestluseks sobiv aeg, veenduda, et nii endal kui vestluspartneril on vestluseks piisavalt aega ning ei ole vaja kohe edasi tormata. Oluline on leida vestluseks koht, kus teid ei häirita ning saab mugavalt teineteise vastas istet võtta. 

Küsi avatud küsimusi. Katsu sõnastada küsimused hoiakuga, et oled valmis noort ära kuulama ning ei ole juba ette otsustanud, millega tegu on. Küsi avatud küsimusi. Kui noor inimene ei ole väga avatud kõnelema, küsi näiteks: „ Räägi lähemalt…“ Too näiteid: „Mõnikord käituvad inimesed nii sellepärast, et…kas sinuga on ka nii?“ 

Tempo. Hoia vestlusel rahulikku tempot. Ära kiirusta nõuannetega, jäta vestlusesse pause, et teine saaks lisada talle olulist infot. Enne kokkuvõtte tegemist küsi veel üle, kas midagi olulist jäi küsimata või rääkimata. 

Konfidentsiaalsus ja saladuste hoidmine. Anna noorele teada, kui sul ei ole võimalik saadud infot ainult enda teada jätta. Need on juhud, kus noor vajab teiste spetsialistide abi. Sa võid saladuseks jätta detailid ja üksikasjad, kuid kui selgub, et noor inimene on ohus, siis tuleb sellest kindlasti asjassepuutuvatele inimestele teada anda. Kui noor juba osaleb raviprotsessis, siis vastavalt isikuandmete kaitse seadusele ei saa tervishoiutöötaja neid andmeid omal algatusel jagada. Kui perekonnal, koolil ja tervishoiu- või sotsiaaltöötajatel ning noorel endal on olemas valmidus koostööks probleemidega tegemisel, saab igasugust infot omavahel jagada. Selleks tuleb omavahel asju arutada ning noorel ja perel anda vastavad nõusolekud. 

Kas on ohtlik? 

Ohu hindamisel ja käitumise plaanimisel võta siin arvesse ka saadud infot selle kohta, kas oht on noore inimese kodus, kas tal on olemas vanemlikku rolli täitvad lapsevanemad või elab ta üksi, on hooletusse jäetud. 

Allikas https://peaasi.ee/silt/raagi/

Tunnetest rääkimine

Meil kõigil on tunded. Tunded on selleks, et meid aidata – need ütlevad meile, kui asjad lähevad hästi ja me oleme õnnelikud, elevuses või uhked. Tunded näitavad meile aga ka seda, kui asjad ei ole nii hästi ja oleme vihased, hirmul või mures. 

Tunnetest rääkimine võib olla raske. Mõnikord me ei tea, kuidas öelda, mida tunneme või muretseme selle pärast, mida teine inimene võib arvata. Sa võid tunda ebamugavust, kui räägid, kuidas end tunned või arvata, et teised inimesed peaksid juba teadma, kuidas sa end tunned. 

Tunnetest rääkimine on väga okei. Oma tunnetest rääkimine aitab meil tunda end lähedasena nende inimestega, kes meist hoolivad. See aitab meil muresid läbi töötada ja paremini kohaneda. Oma tunnete sõnadesse panemine võib aidata meil ka vihasena või ärritatuna end paremini kontrollida. 

Kui tead, kuidas end tunned, on sellest lihtsam ka rääkida. Veeda vahepeal aega üksinda, et mõelda, kuidas end tunned. Proovi ka tundele nimi anda. Oled sa õnnelik või kurb, vihane, närvis, mures, segaduses, hirmul, elevuses, kade, häbelik, tunned piinlikkust, oled häiritud või üllatunud? Kui sul on keeruline õiget sõna leida, võta abiks mõni tunnete või emotsioonide nimekiri. 

Õpi oma emotsioone tundma. Küsi küsimusi nagu: kui suur on see tunne? Kus kohas oma kehas ma seda tunnen? Mis tunne mu kehas on? Mida see tunne mind tegema paneb? Mis pani mind end selliselt tundma? Kust see tunne alguse sai?

Mõtle, mis juhtus, et sa niimoodi tunned. On okei, kui sa ei tea sellele kohe vastust. Sa võid sellest ikkagi rääkida. Näiteks võid öelda: „Ma olen kurb, aga ma ei tea, miks“.

Harjuta oma tunnetest rääkimist. Proovi panna see, mida sa tunned ja miks tunned nendesse lausetesse:
Ma tunnen _____, sest ____________.
Ma tunnen ______, kui ____________.

Räägi kellegagi oma tunnetest. Vali inimene, kellega sa end hästi tunned. See võib olla sõber, vanem, õpetaja või sugulane. Leia sobiv aeg ja ütle, et soovid vestelda. Ütle neile, kuidas sa end tunned ja miks.  

Oma tunnetest rääkimine aitab sind päriselt. Rääkimine sellest, mida sa tunned ja miks aitab sul kohaneda ja end paremini tunda. Mõnikord muudab rääkimine su tunded vähem häirivaks ja hirmutavaks. Rääkimine aitab sul tunda, et sa pole oma murega üksi. 

Lasteabi on sinu jaoks olemas!

Harjutamiseks 5 lauset, mida öelda lapsele ja noorele, kes jagab oma mure 

 

• Sa oled väga vapper, et sa mulle seda rääkisid. 
• Ma olen väga tänulik, et sa mind usaldasid. 
• Ma olen su üle väga uhke, et sa selle teema välja tõid. 
• See ei ole sinu süü, et see juhtus. 
• Ma teen endast nii palju kui oskan ja suudan, et sind aidata. 

Allikas: Kasutatud allikas: Vapper, T. (2021). Ühte kindlat valemit seksuaalselt väärkoheldud lapse äratundmiseks ei ole. Õpetajate Leht, 10. detsember. https://opleht.ee/2021/12/uhte-kindlat-valemit-seksuaalselt-vaarkoheldud-lapse-aratundmiseks-ei-ole/