Seksuaaltervis

Mida tähendab seksuaalsus?

Seksuaalsus on inimkogemusest lahutamatu osa. Ehkki inimesed kogevad, mõtestavad, tunnetavad ja väljendavad seksuaalsust erinevalt, sest seksuaalsus ongi suur ja kirju nähtus, mõjutavad seksuaalne ja sooline identiteet ning seksuaalsed kogemused meid kõiki. Nauding, minapilt, keha, uudishimu, suhted, avastamine, järglaste saamine, hormoonid, piirid, tunded, meeled, mõtted – neid ja veelgi enam märksõnu ütlevad inimesed, kui küsida, mis nende jaoks seostub seksuaalsusega. Seksuaalsuses ongi koos nii kehalised, emotsionaalsed, mõistuslikud, kultuurilised kui sotsiaalsed (ja muudki) aspektid. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid märksõnu ja seoseid ja see on igati loomulik ja tore, sest mitmekesisus on üks läbiv märksõna, mis seksuaalsust tähistab. 
Ka seksuaalse arengu tempo ja teekond on igal inimesel erinev ning ei ole ainsat ja ühtset mustrit, kuidas areng toimuma peaks või millised peatused inimene oma teekonnal läbima peaks. Mõned inimesed armuvad, mõned mitte, mõned soovivad kogeda seksuaalseid kogemusi teiste inimestega, mõned vaid iseendaga ja mõned üldse mitte, mõned inimesed soovivad lapsi, mõned mitte. Kõik inimesed on erinevad, kõik inimesed on imelised. Oluline on, et seksuaalsuse teekond oleks turvaline ning vaba sunnist ja vägivallast.

Seksuaalsusest rääkimine teismeeas

Hea on saada vastuseid oma küsimustele, mis puudutavad inimese seksuaalsust. Oma küsimustele vastuste leidmine aitab lapsel ja noorel kasvada terveks ja küpseks seksuaalseks isiksuseks. Samas võib seksist ja seksuaalsusest rääkimine mõnikord keeruliseks osutuda. Siin on mõned vihjed, mis võivad aidata jutuga algust teha.
Kellega rääkida? Kõige parem on rääkida inimesega, keda usaldatakse ja kellega koos ennast hästi tuntakse. Selliseks inimeseks võib olla näiteks sõber või lähisuhtepartner – kuid see peab olema keegi, kes usalduslikke teemasid oskab vajaduse korral saladuses hoida. Ka ema, isa või mõni kaugem tuttav või sugulane võivad olla inimesed, kelle poole oma küsimuste ja muredega pöörduda. Vanemad võivad olla üllatavalt avatud seksuaalsuse teemadel rääkides. Isegi kui nad ei oska mõnele küsimusele vastata, on üsna tõenäoline, et nad vähemalt teavad, kust vastuseid otsida.
Mõnikord on turvalisem rääkida täiesti võõra inimesega, kes on harjunud kuulama noorte muresid ja aitama, näiteks noortenõustajaga, arstiga, kooliõega või õpetajaga. Kui soovitakse näiteks kontrollida ennast seksuaalsel teel leviva nakkuse suhtes või saada rasestumisvastast nõu, siis ongi noortenõustaja just täpselt see õige inimene, kellega oma muresid arutada.
Kus ja millal rääkida? Vestlemiseks tuleb valida omaette aeg ja koht, kus on võimalik segamatult olla. Hea on vestluspartnerile öelda, et plaanis on rääkida millestki olulisest ja selleks piisavalt aega varuda. Oluline on tabada õige hetk – kui vestluspartneril on aega ja ta ei kiirusta mõnele muule kohtumisele vms.
Noortenõustaja või arsti vastuvõtule minnes on hea aeg eelnevalt kokku leppida. Paljudes noorte nõustamiskeskustes on ka nn drop-in vastuvõtud, kuhu ei pea eelnevalt end registreerima ja mis sobivad just kiireloomulise küsimuse või murega pöördumiseks.
Mida öelda? Kui tunda kartust või häbi, siis ehk ongi parim alustada näiteks sellest, et öelda kuulajale, et tuntakse end ebamugavalt. See valmistab järgnevaks ette ka kuulaja. Seejärel tuleb rääkida oma lugu nii lihtsalt kui võimalik või esitada oma küsimused, takerdumata liigsetesse üksikasjadesse ja kaldumata peamiselt kõrvale. Kui olla lihtsalt aus ja rääkida põhilisest, siis aitab ka vestluspartneril kõige paremini kuulata ja aidata.

Allikas: Seksuaaltervis

Millised on noorte seksuaalõigused?

Noortel, samamoodi nagu täiskasvanutel, on seksuaalõigused, mis kuuluvad inimõiguste hulka.
Üheks põhjuseks, miks noorte seksuaalõigusi mõnikord ei tunnustata, on väärarusaam, et noored ei ole või ei peaks olema seksuaalsed, välja arvatud abielus olevad noored. Teiseks, noorte seksuaalõiguste tunnustamisel on üks põhilisemaid väljakutseid see, kuidas leida tasakaal: ühelt poolt noorte õigus olla kaitstud kahjustavate ja arengut häirivate kogemuste eest ning teisalt, õigus osaleda ja võtta järk-järgult vastutus oma seksuaalõiguste realiseerimise eest.
Mõnikord esineb vastuseisu noorte seksuaalõiguste suhtes, kuna arvatakse, et noored ei ole võimelised ise otsustama oma seksuaalsuse üle ning nendes küsimustes peaksid otsustama vanemad. Iga noor areneb siiski talle omases tempos ja raske on välja tuua üldkehtivat vanust, mil kõik noored peaksid saama teatud õigused (nt konfidentsiaalsuse tervishoiuteenuste kasutamisel) või mil teatud kaitsvad sätted kaotavad tähtsuse. Seetõttu tunnustavad mitmed autoriteetsed rahvusvahelised organisatsioonid lähenemisviisi, mille kohaselt tasakaal noore kaitse ja iseotsustamisvõime vahel sõltub igal individuaalsel juhul noore arenevast võimekusest enda seksuaalsusega seotud otsuseid langetada.

Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsiooni (2011) järgi on noorte seksuaalõigusteks:
 

1. Õigus võrdsele kohtlemisele
   Kõikidel noortel on võrdsed õigused, sh seksuaalõigused. Kedagi ei tohi kohelda diskrimineerivalt lähtuvalt inimese seksuaalsusest, soost, seksuaalsest identiteedist (sh seksuaalsest orientatsioonist), vanusest, usutunnistusest, rahvusest, kodakondsusest, HIV-staatusest, puudest või mistahes muust seisundist.

2. Õigus osalusele
   Noortel on õigus aktiivselt ja vabalt osaleda otsuste tegemises, mis puudutavad nende elu ja mõjutavad ühiskondlikke muutusi.

3. Õigus elule ja turvalisusele
   Kõikidel noortel on õigus elule ja vabadusele, ning õigus olla vaba kahjustavatest tegevustest. See hõlmab noorte õigust väljendada oma seksuaalsust olles vaba sunnist ja vägivallast. Kedagi ei tohi ahistada, kahjustada, karistada või tappa lähtuvalt tema seksuaalkäitumisest, sooidentiteedist või seksuaalsuse muul moel väljendamisest, samuti ei või kedagi kahjustada perekonna au kaitsmise eesmärgiga. Eriti peavad noored vallalised naised, HIV-positiivsed, homo- ja biseksuaalsed, intersoolised ja transsoolised noored olema kaitstud kahjustamise ja karistamise eest.
   Lastel ja noortel peab olema kaitse igat liiki ärakasutamise ja kahjustamise eest, eriti seksuaalse ärakasutamise, lasteprostitutsiooni, lastega kaubitsemise, sunniviisiliste seksuaaltoimingute ja lastepornograafiasse kaasamise eest. Kahjustavaid traditsioone nagu naiste suguelundite ümberlõikamine, sundvanemlus ja sundabielud tuleb käsitleda noorte seksuaalõiguste kaitse vaatenurgast.

4. Õigus privaatsusele
   Kõikidel noortel on õigus privaatsusele ja õigus teha autonoomseid otsuseid oma seksuaalsuse kohta privaatselt. Noortel on õigus otsustada kas, millal, kuidas ja kellega jagada informatsiooni oma seksuaalsusega seotud valikute osas. See annab privaatsuse ja konfidentsiaalsuse seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuteenustes. See annab privaatsuse ja konfidentsiaalsuse noore seksuaalkäitumist, seksuaalset orientatsiooni, HIV-staatust, kontratseptsiooni kasutamist, suguhaigusi, rasedust või aborti puudutava teabe osas.

5. Õigus isiklikule autonoomiale ja õigus olla tunnustatud kui indiviid seaduse silmis
   Kõikidel noortel on õigus vabalt otsustada enda seksuaalsusega seotud küsimustes ja kogeda oma seksuaalsust ja sugu nauditaval moel. Seksuaalõigusi võib demokraatlike riikide seadustes piirata vaid juhul, kui on vaja tagada üldine ühiskonna heaolu või tervis või kui on vaja kaitsta inimeste õigusi või vabadust. Iga noorte seksuaalõiguste piirang peab olema mitte-diskrimineeriv, sh vanusepiirang.

6. Õigus mõttevabadusele ja oma mõtete väljendamisele
   Kõikidel noortel on õigus oma seksuaalsusega seonduvaid mõtteid, seisukohti, vajadusi ja soove väljendada sõltumata domineerivate kultuuriliste tavadega või poliitiliste ideoloogiatega seotud piirangutest. Kõikidel noortel on õigus avastada oma seksuaalsust ja peaks olema võimalik unistada ja fantaseerida, vabatahtlikult väljendada oma seksuaalsust ilma hirmu, häbi või süütundeta, samal ajal tunnustades teiste inimeste seksuaalõigusi.

7. Õigus tervisele
   Kõikidel noortel on õigus parimale kehalisele ja vaimsele tervisele, sh seksuaal- ja reproduktiivtervisele. Noortel on õigus olla kaitstud nende sotsiaalsete, keskkonnaga seotud ja majanduslike tegurite eest, mis on seotud halveneva tervisega.

8. Õigus teadmistele ja haridusele
   Kõikidel noortel on õigus haridusele ja teabele, sh laiapõhjalisele, sootundlikule ja seksuaalõigusi tunnustavale seksuaalharidusele.

9. Õigus otsustada abiellumise ja laste saamise üle
   Kõikidel noortel on õigus otsustada, kas, kuidas ja kellega abielluda ja lapsi saada, ja seda keskkonnas, mis tunnustab erinevaid perekonnatüüpe.

10. Õigus oma õiguste toetamisele
    Valitsused peavad austama, kaitsma ning täitma kõiki noorte seksuaalseid õiguseid. Austus tähendab, et valitsus ei reguleeri seda, kuidas ja millal peaksid noored oma õigustest tuge saama. Kaitse tähendab, et valitsus võtab kasutusele meetmeid, millega noorte inimõiguseid täidetakse. Täitma tähendab, et valitsus peab looma seadusi ja programme, mis aitaksid noortel inimestel oma seksuaalsust mõista.

Allikas:
International Planned Parenthood Federation. Exclaim! Young People’s Guide to ‘Sexual Rights: An IPPF declaration. IPPF, 2011.

Loe edasi: Seksuaaltervis

Lapse seksuaalne areng

Laste ja teismeliste seksuaalkäitumise murebaromeeter 

Selleks, et normatiivset, tähelepanuvajavat või kohest sekkumist vajavat seksuaalkäitumist ära tunda, on koostatud lapse mitte-eakohase seksuaalkäitumise baromeeter. Murebaromeeter on juhis, mille järgi otsustada, kas lapse või teismelise käitumine peaks muret tekitama ja millal sekkuda. 

Murebaromeetri üldine eesmärk on ära hoida laste ja teismeliste seksuaalset kuritarvitamist ja väärkohtlemist laste ja teismeliste poolt ning vältida laste ja teismeliste probleemset seksuaalkäitumist. 

Mine vaata murebaromeetrit siin: Laste ja teismeliste seksuaalkäitumise murebaromeeter | Kriminaalpoliitika 

Sensoa lipusüsteem

Sensoa lipusüsteem on meetod laste ja noortega  (0–18 aastat) töötavatele spetsialistidele, mis aitab hinnata, milline seksuaalkäitumine on aktsepteeritav ja milline mitte, ning sellele vajadusel reageerida. Lipusüsteem toetab tervet seksuaalset arengut ja ennetab seksuaalvägivalda. Lipusüsteem annab eri osapooltele ühise keele, et rääkida avatult seksuaalsusest, piiridest ja seksuaalkäitumisega seotud olukordadest. 

Lastevahelise, aga ka lapse ja täiskasvanu vahelise käitumise hindamise aluseks on kuus kriteeriumit

Nõusolek – kõik asjaosalised annavad tegevuseks teadliku ja täieliku loa. Kui üks osaline eksitab, tüssab, jätab teise ebakindlasse olukorda või käib liialt peale, ei saa eeldada kõigi täielikku nõusolekut. 

Vabatahtlikkus – vabatahtliku ja sunniviisilise tegevuse piiri ei ole täpselt sõnastatud, kuid kui laps või noor osaleb tegevuses vastumeelselt või survestab ise teist osalema, ei ole tegu vabatahtlikkusega. Vastu tahtmist osalemist võib mõjutada ka manipuleerimine, võrgutamine, premeerimine, aga ka ähvardamine ja väljapressimine. Ka alkoholi ja narkootiliste ainete mõju all ei ole osalemise vabatahtlikkus tagatud, sest sel juhul on inimese enesekontroll nõrgem. 

Võrdsus – asjaosalistel peab olema võrdne võim, ilma et üks pool teist survestaks või teise üle domineeriks. Võrdsus puudutab muu hulgas näiteks vanust, teadmisi, intelligentsust, välimust, võimu, elukogemust, küpsust või staatust. 

Arengu- või eakohasus – laps või noor ilmutab seksuaalkäitumist, mida võib oodata tema eas või tema bioloogilisel, psühholoogilisel ja emotsionaalsel tasemel inimeselt. See põhineb teadusuuringutel ja on kirjeldatud „Lipusüsteemis” sisalduvas arengutabelis. 

Tausta sobivus – käitumine on ebasobiv, kui see kaasinimesi häirib või solvab. Seetõttu on oluline kontekst, milles mingi käitumine aset leiab. Nt avalikus kohas, kus viibib ka teisi inimesi, kehtivad avaliku moraali reeglid ja igasugune käitumine ei tarvitse olla vastuvõetav. Samuti võib oma osa olla kultuurilistel iseärasustel – perekondlikel tavadel, subkultuuril ja kultuuril (etnilised, religioossed, kultuurilised, isiklikud väärtused ja normid). 

Eneseaustus – käitumine ei või kahjustada lapse ja noore eneseväärikust. Seksuaalkäitumine võib olla füüsiliselt, psüühiliselt või sotsiaalselt kahjulik lapsele või noorele endale. Ta võib saada haiget, tunda end alandatuna, sattuda riskiolukordadesse, mõistmata täielikult, millised on ta oma soovid ja piirid. Samuti võib noor endale või teistele teha kahju teiste piire ületades, nii et saavad kahjustada suhted või maine. Sageli ilmnevad negatiivsed tagajärjed alles aja möödudes, mida laps ei oska ette näha. 

Loe lähemalt ja vaata lipusüsteemi tutvustust siit Sotsiaalkindlustusameti | Sensoa lipusüsteem

Allikas Lipusüsteem – juhend laste ja noorte seksuaalkäitumise hindamiseks ja sellele reageerimiseks | Tervise Arengu Instituut 

Seksuaalne vägivald

Seksuaalne vägivald on igasugune seksuaalse sisuga käitumine, mille kaudu kontrollitakse, manipuleeritakse või alandatakse teist inimest. Seksuaalne vägivald võib olla paarisuhtes enam levinud, kui seda arvatakse. Siin peituvad põhjused kaua aega valitsenud patriarhaalsetes arusaamades, et abielus või paarisuhtes olemine tähendab kohustuslikku allumist partneri seksuaalsetele soovidele. Seksuaalsest vägivallast võib rääkida kui tegemist on järgmiste nähtustega:

• Mittesoovitud seksuaalsed puudutused (käperdamine) ja märkused;

• Pealesunnitud suguühe partneriga;

• Partneri poolt pealesunnitud suguühe kellegi teisega kui partner;

• Intiimsetele kehaosadele valu tekitamine (sadism);

• Vägistamine.

Allikas: Kriminaalpoliitika

Mis on kohtinguvägivald?

Kohtinguvägivald ja selle märkamise tähtsus

Kohtinguvägivald on lähisuhtevägivalla alaliik, mida esineb praeguste või endiste, mitte koos elavate noorte intiimsuhetes. Noorte suhted võivad tunduda muretud ja ajutised, kuid neil võib olla sügavalt emotsionaalne väärtus ja kahjuks võib mõni neist sisaldada ka vägivaldset käitumist. Kohtinguvägivald sarnaneb täiskasvanute lähisuhtevägivallaga, hõlmates füüsilist, seksuaalset, majanduslikku ja vaimset vägivalda.

• Füüsiline vägivald: See on otsene kehavigastuse tekitamine. Füüsilise vägivalla alla kuuluvad näiteks löömine, juustest tirimine, raputamine, kinni hoidmine, esemete viskamine, kriimustamine ja hammustamine. Ka „vaid korra“ juhtunud intsident võib olla osa vägivaldsest mustrist ja sellest on oluline noorega rääkida.
• Seksuaalne vägivald: Kõik käitumised, mille abil kontrollitakse, manipuleeritakse või alandatakse partnerit seksuaalsel tasandil, kuuluvad seksuaalse vägivalla alla. Selleks võib olla näiteks sunniviisiline vahekord, partneri puudutamine vastumeelselt, alandavad kommentaarid, salaja pildistamine või filmimine ning intiimsete piltide levitamine ilma partneri nõusolekuta.
• Majanduslik vägivald: See vägivald on seotud noore rahaliste võimaluste kontrollimisega või temas sõltuvusse kujundamisega. Näiteks võib partner piirata või keelata noorel töötamist või koolis käimise, nõuda kulutuste eest tasumist, tekitada võlgu või kritiseerida raha kasutamist. Majanduslik vägivald võib jätta ohvri rahaliselt sõltuvaks või ebakindlaks, mis teeb lahkumise keeruliseks.
• Vaimne ja emotsionaalne vägivald: See on kõige raskemini märgatav, kuid väga mõjuvõimas vägivald, kuna sellega rünnatakse inimese vaimset ja emotsionaalset heaolu. Selle alla kuuluvad verbaalsed ja mitteverbaalsed teod, mille eesmärk on tekitada alaväärsustunnet, hirmu või sõltuvust. Partner võib alandada, piirata suhtlemist sõprade ja pereliikmetega, pidevalt süüdistada ja süütunnet tekitada või panna noort kahtlema oma väärtuses ja adekvaatsuses. Vaimne vägivald võib hõlmata ka liikumisvabaduse piiramist, näiteks partner nõuab, et asukohta jagataks nutiseadme kaudu.

Kuidas kohtinguvägivald ilmneb noorte suhetes?

Kohtinguvägivald on sagedane probleem noorte seas, kuna tihti puudub neil kogemus ja oskus märgata suhtes ohumärke. Noored ei ela koos, kuid neil on siiski tugev emotsionaalne side, armumine ja lähedussoov. Lapsevanemana võib olla kasulik mõista, millised kontrolli ja isolatsiooni strateegiad on kohtinguvägivallale omased. 

• Armukadedus ja ärritumine: Vägivaldne partner võib piirata suhtlemist sõpradega, kontrollida, kellega noor suhtleb, ja nõuda truuduse tõestamist.
• Sõnavabaduse piiramine: Partner võib nõuda, et noor ei räägiks teatud asju suhte kohta sõpradele või pereliikmetele.
• Sotsiaalmeedia ja digitaalse kontrolli alla võtmine: Partner võib nõuda sotsiaalmeedia paroolide andmist või isegi kasutada asukoha jälgimiseks rakendusi, et kontrollida, kus ja kellega noor viibib.
• Ähvardused ja manipuleerimine: Emotsionaalne manipuleerimine võib hõlmata partneri ähvardamist enesevigastamisega või suhte lõpetamisega. Samuti võib partner avalikult noort häbistada, ignoreerida või ükskõiksust üles näidata, et panna teda end ebakindlalt tundma.

Uuringute ja statistika tähtsus

Uuringud näitavad, et kohtinguvägivald on suur probleem noorte seas. Näiteks Taylor ja Mumfordi 2016. aastal Ameerikas läbi viidud uuringust selgus, et 69% noortest vanuses 12−18 on kogenud lähisuhtevägivalla mõnda vormi, kusjuures levinuim ohvriks langemise vanus oli 15−18 eluaastat. Eestis on läbiviidud uuringuid, mis kinnitavad probleemi olemasolu ka siin. Näiteks Pärnumaal tehtud uuring näitas, et 60% tüdrukutest ja 51% poistest on kogenud kohtinguvägivalda.

Miks mõned inimesed muutuvad vägivaldseks?

Vägivaldse käitumise põhjused võivad varieeruda, kuid laias laastus võib selle jagada kahek: on Impulsiivne vägivald, mis on seotud inimese vähese enesekontrolli ja oskuste puudumisega oma emotsioone hallata, mis võib väljenduda vihapursetena ning kalkuleeritud vägivald, mis on teadlik ja tahtlik kontrolli kasutamine, sageli rahulik, kuid väga manipuleeriv ja julm. See on planeeritud ja väljendub võimu kehtestamise soovina.
Sellistes suhetes ei ole ohver kunagi süüdi. Lapsevanemana on oluline edasi anda teadmine, et ükskõik mida noor oma käitumises muudab, see ei rahulda vägivaldset partnerit – vägivaldne käitumine jätkub ja võib sageli areneda aina intensiivsemaks.

Vägivaldsest suhtest on väljapääs – abi ja toetus

Noortel võib olla raske mõista, et nende suhe on vägivaldne või ebaturvaline, sest vägivald võib tekkida järk-järgult ja maskeeruda armukadeduse või hoolivusena. Siiski on võimalik ja väga oluline pöörduda abi saamiseks.
Abi saamiseks on võimalik pöörduda ööpäevaringselt lasteabi poole telefonil 116111 või kirjutada veebivestlusesse lasteabi.ee  ning [email protected]. Samuti on lasteabi kaudu vestelda terapeudiga telefoni või videokõne vahendusel. 

Mida lapsevanem saab teha? 

Lapsevanemana oma noore toetamist teadvustades ja julgelt avatult rääkides saate aidata tal luua tervislikud suhteharjumused ning ära tunda ohumärgid, et ennetada võimalikke raskusi ja kannatusi. Tervislik suhe ei tee haiget ega muuda noort ebakindlaks, vaid kasvatab tema enesekindlust ja turvatunnet.
Julgusta oma noort rääkima ja selgita, et ta saab alati sinuga rääkida, ükskõik kui keerulised või segadust tekitavad tunded teda valdavad. Toetav selgitamine, et vägivald ei ole normaalse suhte osa, aitab noorel näha tervisliku suhte piire ja tunnuseid. Kui noor vajab tuge lahkumiseks või tunneb end oma suhtes ebakindlalt, paku talle kindlat tuge ja julgusta otsima täiendavat abi professionaalidelt.
 

Kasutatud kirjandus: 

1. Aasa, K. (2022). Noorte kohtinguvägivalla levimus: soolised erinevused [Magistritöö, Tartu Ülikool, Haridusteaduste instituut]. DSpace
2. Kikkas, K. (2024). Lähisuhtevägivalla levik noorte seas ja sellega tegelemine Tartumaal. [Lõputöö, Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž]
3. Rebane, A. (2017). Kohtinguvägivald: levimus ja probleemid (Pärnu näitel) [Lõputöö, Sisekaitseakadeemia, Politsei- ja piirivalvekolledž]. Digiriiul.
4. Taylor, B. G., & Mumford, E. A. (2016). A National Descriptive Portrait of Adolescent Relationship Abuse: Results From the National Survey on Teen Relationships and Intimate Violence. Journal of Interpersonal Violence, 31(6), 963–988