Lapse heaolu hindamise käsiraamat

Käsiraamatu sisukord Tiitelleht Eessõna 1. Juhtumikorralduse aluspõhimõtted -- 1.1. Lapse õigustest lähtumine ---- 1.1.1. Lapse õigus perekonnale ja elukohale ---- 1.1.2. Lapse õigus avaldada oma arvamust ---- 1.1.3. Lapse õigus haridusele ja heale tervisele ---- 1.1.4 Lapse õigus mängu– ja puhkeajale ---- 1.1.5. Lapse õigus kaitsele -- 1.2. Lapse huvidest lähtumine -- 1.3. Lapsest ja tema perest tervikvaate omamine -- 1.4. Lapse ja pere kaasamise olulisus -- 1.5. Tugivõrgustiku kaasamine ja võrgustikutöö erinevate spetsialistidega -- 1.6. Parimale olemasolevale informatsioonile ja teadmistele tuginemine -- 1.7. Tugevuste toetamine ja probleemide vähendamine -- 1.8. Dokumenteerimine ja tulemuslikkuse hindamine 2. Teade abivajavast ja hädaohus olevast lapsest -- 2.1. Abivajavast lapsest teate vastuvõtmine -- 2.2. Abivajav laps -- 2.3. Hädaohus olev laps ---- 2.3.1. Hädaohus oleva lapse ajutine perest eraldamine 3. Lapse abivajaduse eelhindamine ja otsus juhtumikorralduse algatamise kohta -- 3.1 Informatsiooni kogumine eelhindamise protsessis -- 3.2. Esmase kontakti loomine lapsega -- 3.3. Esmase kontakti loomine lapsevanemaga -- 3.4. Lapse abivajaduse eelhindamine ---- 3.4.1. Lapse arenguvajadused eelhindamisel ---- 3.4.2. Vanemlus eelhindamisel ---- 3.4.3. Pere ja keskkond eelhindamisel -- 3.5. Otsus juhtumikorralduse algatamise või algatamata jätmise kohta 4. Ettevalmistus abivajaduse hindamiseks -- 4.1. Abivajaduse hindamise ettevalmistuse etapid -- 4.2. Abivajaduse hindamise raames sooritatavad võimalikud toimingud 5. Koostöösuhte loomine lapse ja lapsevanemaga -- 5.1. Koostöösuhte loomine lapsega abivajaduse hindamise protsessis -- 5.2. Koostöösuhte loomine lapsevanemaga abivajaduse hindamise protsessis ---- 5.2.1. Lapsevanem loobub koostöösuhtest lastekaitsetöötajaga 6. Lapse heaolu hindamine -- 6.1. Lapse heaolu kolmnurk -- 6.2. Teabe korrastamine abivajaduse hindamise kestel 7. Lapse heaolu valdkonnad abivajaduse hindamisel -- 7.1. Lapse arenguvajadused ---- 7.1.1. Tervis ---- 7.1.2. Haridus ---- 7.1.3. Identiteet ---- 7.1.4. Peresisesed ja -välised suhted ---- 7.1.5. Tundeelu ja käitumine -- 7.2. Vanemlus ---- 7.2.1. Esmane hoolitsus ---- 7.2.2. Juhendamine ja piiride seadmine ---- 7.2.3. Emotsionaalne kohalolek ---- 7.2.4. Turvalisus -- 7.3. Pere ja keskkond ---- 7.3.1. Pere ajalugu ja praegune olukord ---- 7.3.2. Sotsiaalne võrgustik ---- 7.3.3. Elutingimused ---- 7.3.4. Majanduslik olukord 8. Abivajaduse hindamise kaitse- ja riskitegurite analüüsi protsess -- 8.1. Ettevalmistus kaitse- ja riskitegurite analüüsiks - lapse abivajadust mõjutavate mustrite kaardistamine -- 8.2. Lapse arengut ja tervist mõjutavate raskuste hindamine -- 8.3. Lapse võimalikud väljavaated tulevikuks -- 8.4. Tulemusliku sekkumise võimalikud väljavaated -- 8.5. Kaitse- ja riskitegurite analüüsi kokkuvõte 9. Tegevuskava koostamine - sekkumiste kavandamine ning rakendamine -- 9.1. Prioriteetide seadmine ja eesmärkide sõnastamine -- 9.2. Tegevuskava koostamine, sekkumiste ja abimeetmete planeerimine -- 9.3. Sekkumiste ja abimeetmete rakendamine -- 9.4. Vahehindamine ja tulemuslikkuse hindamine 10. Juhtumimenetluse lõpetamine 11. Juhtumikorralduses ja lapse heaolu hindamises kasutatavad mõisted

9.3. Sekkumiste ja abimeetmete rakendamine

Sekkumiste ja abimeetmete rakendamisel on oluline abimeetmete kooskõlastamine, see tähendab, et lastekaitsetöötaja kooskõlastab planeeritavad abimeetmed selle läbiviijatega. Näiteks, kui laps suunatakse psühholoogi teenusele, siis on vajalik tagada, et lapsele oleks antud teenus kättesaadav. Selleks on teenuseosutajaga vajalik eelnevalt kooskõlastada teenuse osutamise võimalikkus.

Abimeetmete rakendamine peab toetuma eelnevalt sõnastatud eesmärkidele. Tegevuskava elluviimiseks ja eesmärgini jõudmiseks tuleb teha koostööd lapse võrgustikuga ning lisaks erinevate teenuste osutajatega valdkonnaüleselt. Lastekaitsetöötaja roll abimeetmete rakendamisel on tegevuste koordineerimine. Tegevuste koordineerimine tähendab regulaarse ülevaate omamist teenuse osutamisest ning abimeetmete rakendamise mõjust lapse abivajadusele ja hetkeolukorrale.

Abimeetmete rakendamisel on oluline meeles pidada, et eesmärk ei ole kõikide olemasolevate ja kättesaadavate abimeetmete läbiproovimine, vaid rakendada ainult neid vajalikke abimeetmeid, mis lähtuvalt konkreetse lapse abivajaduse hinnangust ja tegevuskava eesmärkidest. Lastekaitsetöötajal on vajalik hinnata, kas planeeritava abimeetme rakendamine on tõhus ja tulemuslik ning kas selle rakendamisega väheneks lapse abivajadus. Näiteks, kui laps tarvitab igapäevaselt alkoholi või narkootilisi aineid ja ei ole kordagi ilmunud kohale varasemalt rakendatud teenusele, siis ei ole põhjendatud määrata talle uuesti teenust, mille saamine eeldab, et lapsel on olemas motivatsioon võtta vastu pakutavat abi ja osaleda teenusel. Samas, kui näiteks lapsele oli varem määratud vestlus psühholoogiga, kuhu ta aga jõudis ainult ühelt korral, tuues põhjenduseks, et ta ei saa psühholoogi usaldada, on siiski võimalik uuesti sama teenust rakendada. Siis tuleb kindlasti selle takistusega tegeleda, näiteks pakkuda lapsele võimalust minna teise psühholoogi juurde. Abimeetmete rakendamisel tuleb tegeleda takistustega, mis raskendavad teenusele jõudmist ning leida võimalusi, mis tekitavad lapse olukorras suurima tõenäosusega positiivse muutuse.