Iga tunne loeb: LGBTQ+ noorte mõistmine ja toetus

See pole “moeasi” ega “faas”. See on kellegi päris elu – identiteet, tunded ja haavatavus. Kui LGBTQ+ noorele öeldakse, et ta „mõtleb üle“ või „teeb enda identiteedist liiga suure numbri“, siis vaikitakse maha midagi väga olulist. Toetus ei ole loosung, vaid valik — valik kuulata, mõista ja seista noore kõrval ka siis, kui see pole mugav. Sest iga tunne loeb. Igaüks loeb.

Kui lasteaia uksest astub hommikul sisse kolmeaastane lokkidega laps, kes soovib teksade peale tõmmata tüllseeliku, võib see täiskasvanute peas vallandada midagi peaaegu nagu tuumaplahvatuse taolist. Rõõmsa päeva asemel võib alata paanika — mitte lapse, vaid täiskasvanute paanika. Hirm ei teki lapse seelikust, vaid täiskasvanute enda harimatusest, ärevusest ja kontrollivajadusest. Mis mind rohkem hirmutab — kuldsete täppidega seelik lapse seljas või suur teadmatuse auk? 

On ta poiss või on ta siis nüüd tüdruk? Sinine või roosa?!?

Sellises olukorras oleks aga hoopis tark küsida: kellel täpsemalt probleem on? Kas lapsel? Kas õpetajal? Kas lapsevanematel?

Vastust Sa vist juba aimad: probleem on täiskasvanutel. Ja kui probleem on täiskasvanutel, siis on sellele ka lahendusi:

• 📚 Hari ennast. Ärevus tekib tihti teadmatusest. Õpi, uuri, loe kirjandust, küsi, helista lasteabisse 116 111 — see on sinu vastutus, mitte lapse kanda.
   
• 🔇 Ära spekuleeri lapse identiteedi üle. Täiskasvanu roll ei ole arutada teiste täiskasvanutega, „mis soost ta ikka on“ või „mis tal püksis on“ või „mis küll temast tulevikus saab niimoodi?!“
   
• 🧠 Mõista: seksuaalsus ja identiteet kuuluvad inimesele endale – ka lapsele –, mitte vanematele, õpetajatele ega ühiskonnale. See ei vaja õigustust ega kinnitust väljastpoolt.
   
• 🚫 Täiskasvanutel on kohustus hoida piire. Seksuaalsed suhted lastega on keelatud ja selgelt kriminaliseeritud. See pole hall ala, vaid punane joon, millest ei astuta üle.
   
• 👥 Kaasa asjatundjad. Kui tekib segadus või ärevus, kutsu kooli või lasteaeda eksperdid, näiteks MTÜ Feministeerium, LGBT Ühing, Eesti Seksuaaltervise Liit, MTÜ Peaasi või pöördu lasteabi poole (telefonil 116 111 või kirjuta siin lehel chatis) – harimine on parem kui hirmutamine.
   
• ❌ Lõpeta fantaasiad. Pole kellegi asi mõelda, kellega laps kunagi tulevikus seksuaalelu alustab. Veel vähem rääkida lastevahelisest seksist. Kui need mõtted ei lase sul rahuneda, on aeg küsida: miks? Ja kelle probleem see tegelikult on? Vajadusel otsi tuge terapeudilt või pöördu lasteabi nõustajate ja terapeutide poole. Täiskasvanu ülesanne ei ole lapsi kontrollida, vaid neid kaitsta.

Lapsed, nii nagu täiskasvanudki, võivad olla voolava sooga - otsingul, muutumises. See ei vaja diagnoosi ega märgistamist. See vajab rahu ja ruumi. 

🧭 Oluline on teha selge vahe enesemääratlusel ja selle väljendusel. 

Enesemääratlus on inimese sisemine arusaam sellest, kes ta on – tema sugu, seksuaalne orientatsioon, identiteet. Selle väljendus võib olla soeng, riietus, keelekasutus või suhted.

Kahjuks kipume identiteedist rääkides libisema kiiresti seksuaalsuse juurde – ja tihti mitte selle emotsionaalsesse või sotsiaalsesse tähendusse, vaid otse sekspoosidesse. Eriti kui jutt käib LGBTQ+ identiteetidest. Tekib absurdne olukord, kus noore enesemääratluse peale reageeritakse justkui aruteluga tema seksuaalelu üle.

Aga enesemääratlus ei tähenda, et keegi kutsub sind kaasa oma magamistuppa. See tähendab, et inimene ütleb: “see olen mina.” Ja see on täiesti legitiimne, ilma, et seda peaks seksuaalsete fantaasiate või hirmude läbi tõlgendama.

Laste seksuaalsus ei kuulu täiskasvanutele. Täiskasvanu ülesanne ei ole last ja noort inimest kontrollida, vaid kaitsta ning toetada. Võib-olla on aeg lõpetada küsimine, „mis lapsel on püksis“, ja küsida: mis täiskasvanul ometi peas on? Lapsed ei ole probleem. Lapsed lihtsalt on! Sama on identiteediga ja seksuaalsusega.

❤️ Mida tähendab noorele, kui teda aktsepteeritakse?

Aktsepteerimine ei tähenda lihtsalt, et „me ei ole vastu“. See tähendab, et noore olemasolu, identiteet ja seksuaalsus ei vajagi õigustust. See tähendab, et täiskasvanud ja ümbritsevad eakaaslased ei proovi LGBTQ noort muuta, parandada ega sobitada mingi normaalsuse mõõdupuusse. 

Kui noor kogeb, et teda võetakse tõsiselt, mitte ei „taluta“, siis tekib tal ruum olla tema ise — ilma hirmu, häbi või varjamiseta. See on võimas asi: tunda, et sa ei pea oma elu kogu aeg „seletama“, vaid saad lihtsalt elada. Aktsepteerimine tähendab: "Sa oled okei“. Mitte hoolimata sellest, kes sa oled, vaid just sellepärast, kes sa oled." Ja see tunne jääb noore inimesega terveks eluks.

🫱🏻‍🫲🏼 Miks on oluline, et ka teised, mitte ainult LGBTQ+ noored oleksid solidaarsed? 

LGBTQ+ noored ei peaks oma eksistentsi pärast üksi seisma. Sarnaselt mõtlevad inimesed loovad maailma, kus olla nähtav ei tähenda olla haavatav. Kui ainult vähemus räägib enda õigustest, siis on see nagu tuulega võidu jooksmine. Aga kui liituvad ka need inimesed ja spetsialistid, kellel on nii öelda „turvaline positsioon“, siis see juba muudab midagi.

Solidaarsus pole ainult ilus sõna. See on tegutsemine. See on „ei“ ütlemine naljadele, mis pole naljakad. See on vahele astumine, kui keegi alandab. See on toetav pilk, käsi õlal, sõna, mis loeb.

Sest solidaarselt mõtlejad ei küsi: “aga mis mul sellest?!”, vaid nad ütlevad: “see on ka minu asi.” Muutused algavad seal, kus inimesed ei jää kõrvale.

🫂 Kuidas väikesed toetavad sõnad ja teod muudavad tohutult palju?

Mõnikord on vaja ainult üht lauset, et noor tunneks end vähem üksi. „Ma näen sind.“ „Sa ei ole imelik.“ „Sa oled täitsa okei sellisena nagu Sa oled.“ Need sõnad ei maksa midagi, aga nende puudumine võib maksta eneseusu, turvatunde või elu.

Toetav tegu ei pea olema suur žest. Mõnikord piisab, kui õpetaja ei eelda klassis sugusid. Kui vanem küsib, mitte ei eelda. Kui sõber lihtsalt kuulab, ilma parandamata. Kui sa ei tea, mida öelda, siis võid väljendada ennast ka järgmiselt: „ma ei saa kõigest aru, aga ma tahan mõista. Palun aita mind Sind mõista“.

✨Sõnad ja teod on nagu valgus pimedas öös — isegi väike säde ajab pimeduse laiali.✨

🏡 Turvaline ruum noortele – mida saavad teha kool, kodu ja kogukond?

Turvalisus ei tähenda ainult lukustatud uksi ja valvet. See tähendab, et noor saab olla tema ise — ilma hirmuta. Kool ei tohi olla koht, kus „kapist väljatulek“ tähendab kiusamist. Kodu ei tohi olla koht, kus noor õpib, et mõni osa temast on „liiga palju“. Ja kogukond ei tohi olla koht, kus vaikimine on ainus viis ellu jääda. Turvaline ruum ei teki iseenesest — seda tuleb luua, hoida ja kaitsta.

See tähendab:

• õpetajad haridusasutustes peavad olema haritud ja valmis toetama.
• vanemad peavad kuulama last ja noort rohkem, kui küsitlema.
• kogukonnad peavad rääkima vähem "meie tavadest" ja rohkem sellest, kuidas kõik end paremini tunneksid.

Turvaline ruum tähendab, et noor ei pea end peitma, et kuhugi kuuluda.

📝 Artikli koostas lasteabi veebiterapeud Agnes Alvela, kes on kogenud sotsiaaltöö spetsialist ja haridustöötaja, omades magistrikraadi nii sotsiaaltöös kui ka visuaalkunstiteraapias.