Hoolin ja märkan: kuidas lasteabi töötab?

„Lasteabitelefon, tere! Kuulan teid.“

 „Ma ei tea kas ma pöördusin õigesse kohta...,“

„Ma ei tea kas see on üldse probleem...,“

„Ma ei tea kas te saate mind aidata...,“ „Mul on mure...“

Selliseid pöördumisi tuleb lasteabi töös ette iga päev. Helistajateks ja kirjutajateks on nii lapsed, vanemad, naabrid kui ka teised tähelepanelikud inimesed ning spetsialistid erinevatelt elualadelt. Ükskõik, millise küsimusega tegu on, vastuseta ei jää keegi. Mõnikord saame vastata koheselt, vestluse käigus, teinekord tuleb infot veidi täpsustada ja tagasi helistada. Vahel on inimesel vaja head kuulajat ja kaasamõtlejat ning koos arutades jõuame sobiva lahenduseni.

Teemadering, millega lasteabitelefoni poole pöördutakse, on väga lai. Julgustamaks loo lugejaid murelikus olukorras lasteabitelefoni poole pöörduma, toome näiteid erinevatest teemadest, millega nii lapsed kui täiskasvanud kõige enam pöörduvad:

• Nii laste- kui vanemate vahelised kehvad suhted (ka suhted vanavanematega)
• Kiusamine  lasteasutuses või kodus (kiusajateks kasvatajad, õpetajad, teised lapsed, õed-vennad või muud sugulased)
• Emotsionaalne ja/või füüsiline vägivald  nii lapse kui täiskasvanu suhtes
• Laste kodust ära jooksmine
• Vanemate koju mittetulemine (pidutsemine, ülemäärane töötamine)
• Enesetapumõtted ja enesevigastamine
• Erinevad tervisehäired (depressioon, söömishäired, ärevushäired, ülekaal jne)
• Halvad hinded koolis
• Sõltuvuskäitumine (alkoholi- ja narkootikumide tarvitamine, suitsetamine)
• Õigusrikkumised
• Hooldusõigusega seonduvad teemad (kes, millal, kuidas saab lapsega aega veeta, kes otsustab lapse elukoha ja lasteaia ning koolikoha üle).

Kindlasti on oluline ära märkida, et lasteabisse võib pöörduda igal ajal ja iga murega – ükski mure pole meie jaoks liiga suur või väike.

Hea on näha, et üha rohkem ja rohkem märgatakse last, kes võib vajada abi. On olnud tublisid müüjaid, kes teatavad, kui kaubanduskeskuses on tunde istunud üksiku moega laps ja kes kurvalt end minekule asutab, kui tal palutakse koju minna. Sarnaseid pöördumisi on tulnud ka söögikohtadest. Samuti on lasteabitelefonile teatatud trepikojas istuvast lapsest, keda vanemad sisse ei lase või kellel puuduvad korteri võtmed.

Teated, mis tulevad lasteaedadest ja koolidest on pisut erisugused. On olnud juhuseid, kus personal märkab lapse kehal löömise jälgi, mida vanem põhjendab lapse keevalise iseloomu ja kukkumisega, kuid millele tähelepanu juhtimise järgselt last enam mõnda aega kollektiivi ei tooda. Koolis puuduvad väärkoheldud lapsel sageli kehalise kasvatuse riided, et ei tekiks ka võimalust, et keegi peksmist märkaks. Väikeste laste puhul on eriti oluline täiskasvanute oskus märgata ja tähele panna laste juures toimunud muutusi. Näiteks kui lapse käitumine on ootamatult teistsugune, lapse meeleolu on pidevalt tavapärasest erinev.

Tihti tunnevad täiskasvanud hirmu mõtte ees „äkki ei olegi midagi hullu ja ma reageerin üle, parem ei räägi või ei teata kuhugi“. Lapsed usaldavad täiskasvanuid ning seeläbi ka väga loodavad nendele. Eriti, kui on juhtunud midagi tavapärasest halvemat. Seepärast on oluline, et täiskasvanud ei laseks ennast häirida kahtlustest, vaid mõtleksid pigem suunal, et nemad võivad olla just need, kes on selle lapse jaoks tol hetkel määravalt olulised – keegi tänu kellele võib selle lapse olukord muutuda paremuse poole. Kui selgub, et kõik on hästi ning laps ei vaja abi, siis on kõigil sellest ainult hea meel ja saadud hingerahu, et kõik on korras.

Oluline on meeles pidada, et mitte ainult väikesed lapsed ei vaja täiskasvanute tähelepanu, märkamist ja hoolimist. Lasteabi kogemusest saame jällegi tuua näiteid, kus noored kirjeldavad enda probleeme või muresid ja ütlevad sinna juurde, et nad pole kunagi varem nendest kellelegi rääkinud. Lugejatele võib tunduda uskumatuna, kui mitmed lapsed päeva jooksul annavad teada sellest, et nad on koledad, et keegi ei hooli neist, nad tunnevad end väga üksikuna, nende õppimine ei suju, õpetajad kiusavad, nende vanemad on kas tööga liiga hõivatud või on lihtsalt ükskõiksed, neil puuduvad sõbrad ja nad ei soovi ega jaksa enam elada. Kui hakata noorega vestlema, siis ütlevad nad tavaliselt, et elul pole mõtet, kedagi nagunii ei huvita, te ei saa midagi muuta, parem on, kui mind ei ole. Aga muutused on alati võimalikud ja kasvõi väikeste sammude kaudu on võimalik saavutada imesid. Lasteabis julgustame lapsi rääkima ja abi küsima ning vajadusel räägime nende eest. Kindlasti küsime, kas lapse lähikonnas on mõni inimene, keda ta saab usaldada ja kellele oma muredest rääkida. Kui see inimene on olemas, siis on see tõeline kergendus ning saame noort julgustada ka tema poole pöörduma. Juhtudel, kus on tegemist abivajava lapsega, anname info edasi valla või linna lastekaitsespetsialistile, et laps ja tema pere saaksid kõige paremat abi ja tuge.

Lapsed paluvad tihti, et me mitte mingil juhul vanemaid ei teavitaks. Nad ei soovi, et vanemad muretseks või ei usu, et nad oleksid vanemate jaoks tähtsad. On juhtumeid, kus vanemad magavad kodus, kui laps end oma toas lõigub ja sellest lasteabi teavitab. Lasteabitelefon teeb sellisel juhul kõik võimaliku, et tuvastada hädasolev laps ja kutsuda kiirelt talle kohapeale abi. Samuti annab lasteabitelefon juhtunust teada ka lastekaitsetöötajale, kes saab edaspidi lapsele ja perele toeks olla – näiteks erinevate toetavate teenuste leidmisel. Koostööd lastekaitsetöötajaga ei tasuks karta. Lastekaitsetöötaja on lapse ja pere abistajaks – tema soov on aidata perekonda keerulistest olukordadest ülesaamisel.

Julgustame siinkohal kõiki hoolima ja märkama ning kahtlustest rääkima ja nõuannet küsima. Lasteabi tiimiliikmed on valmis tulema lastega rääkima ka lasteaeda, kooli, noortekeskusesse hoolivusest ja märkamisest ning tutvustama lasteabi tööd.

Kätlin Servet

Mari-Liis Mänd