Aga mina HOOLIN ja märkan
/Tere! Kuidas saan Sind aidata?
Mul on mure
Soovin küsida oma sõbra kohta
Küsi julgelt!/
/Mu sõber on viimasel ajal kuidagi muutunud, on teistsugune. Ta hoiab rohkem oma ette, on selline tõsine ja kurvameelne. Nagu oleks deprekas peal. Kui proovin temaga rääkida, siis ütleb, et pole hullu, küll saab hakkama. Samas on ta paaril korral rääkinud, kui on end väga halvasti tundnud, et ta lihtsalt ei suuda enam, et on kõigest nii väsinud. Koolis on raske, suhted kõik on nii keerulised, kõik tundub nii masendav. Vanematele ta ei taha sellest rääkida, sest ei soovi pettumust valmistada ja ütleb, et nad ei mõistaks teda.
See kõik läheb järjest hullemaks, mis ma teen? Ma tahan teda aidata!/
/Olen mures, ma ei oska oma sõpra aidata. Ta kirjutas mulle: ma ei tea, kõik tundub nii mõttetu ja ma ei taha enam siin olla. Kõigil on suht suva ja ma lihtsalt ei jaksa enam. Tunnen ennast täiesti tühise ja väärtusetuna, kõigil on nagunii ükskõik, keegi nagunii ei hooli.
Ta on varem ka selline olnud, mõnel korral endale ka haiget teinud. Mis ma teen, ma olen mures tema pärast?/
Selliseid lugusid räägivad või kirjutavad lapsed ja noored lasteabitelefonile tihti. Meil on hea meel, et nad on helistanud või kirjutanud, kas enda või oma sõbra pärast. Et küsida, mida teha ja kuidas saada abi. Üksteisest hoolimine ja märkamine on olulised ning aitavad jõuda abini, kui kõik ei tundu päris hästi olevat. Enda murega ei pea üksi olema. Hooli Sinagi!