Lugemisnurgake

Seksuaalne väärkohtlemine on lapse kaasamine seksuaalsesse tegevusse, mille sisust ta ei saa täielikult aru, millele ta ei ole võimeline andma adekvaatset nõusolekut ning mis astub üle seadustest või ühiskonna sotsiaalsetest normidest. Seksuaalne vägivald lapse vastu on seksuaalse sisuga kontaktne või mittekontaktne tegevus täiskasvanu või teise lapse poolt.

 

MIDA LAPSELE ÖELDA JA KUIDAS TEDA AIDATA? 

• Kui näed, et lapsel on mure, julgusta teda rääkima juhtunust oma sõnadega.
• Kuula last tähelepanelikult. Tunnusta teda loo rääkimise eest.
• Ütle lapsele, et ta pole juhtunus süüdi.
• Usu last. Sageli võib lapse väärkohtleja olla talle tuttav inimene, pereliige, naaber või sõber. Laps ei pruugi alati aru saada, et ta oli ahistamise või kiusamise ohver. 

 

KELLE POOLE PÖÖRDUDA?

• Lastekaitseseadus kohustab igaüht teatama abivajavast ja hädaohus olevast lapsest. Teata kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, hädaabinumbril (politseisse) 112 või lasteabitelefonil 116 111.

• Veebikonstaabli poole pöördu siis, kui tahad teatada internetikeskkonnas toimunud seksuaalsest või muust väärkohtlemisest, oled sattunud kiusamise või ahistamise ohvriks, soovid politseilt nõu, sul on küsimusi seaduste kohta või tahad saata politseile vihjet, kui kahtlustad, et keegi teine esineb internetis sinu nime all.
• Lapse seksuaalse väärkohtlemise ohvriks sattumine on kogu pere kriis. Lisainfot ja abi saab ohvriabist. 

 

KUIDAS KÄITUDA INTERNETIS AHISTAMISE KORRAL?

Politseile tuleb teatada, kui oled saanud teada, et keegi on käitunud lapsega ligi­tükkivalt, häirivalt. Kuna internetis ahistajal või ahvatlejal võib olla korraga mitu ohvrit, on tähtis juhtunust või kahtlusest teatada kohe, et tema tegutsemine peatada.

• Kui leiad arvutist lapse vestluse ahistajaga, ära hakka lapse asemel vestlust jätkama, et ahistajat vahele võtta. Nii võid hävitada tõendid ja ahistaja süüdi­mõistmine kohtus võib osutuda võimatuks. Võimaluse korral salvesta vestlused, et neid oleks võimalik hiljem tõendina kasutada. Lase tegutseda professionaalidel!
• Kirjavahetust avastades ära nõua lapselt, et ta ahistajaga edasi suhtleks. Nii võid ise seadusega vastuollu minna, sest ahvatled last seksuaalsele tegevusele. See võib ka last traumeerida.
• Ära hakka kurjategijat ise jälitama, vaid lase seda teha võimalikult ruttu politseil. Eraviisiline jälitustegevus on kuritegu.

 

MIKS LAPSED EI RÄÄGI VÄÄRKOHTLEMISEST

• Laps võib väärkohtlemist salata, kuna teda on hirmutatud füüsilise karistamisega või muu vägivallaga.
• Lapsi sunnitakse vaikima hirmutades neid perekonna lagunemise, ema kurjaks saamise või muude halbade sündmustega, mis perekonnas võiksid juhtuda, kui laps juhtunust räägib.
• Hirm teadmatuse ees, mis peale rääkimist perekonnas juhtuma hakkab. Näiteks ei taha lapsed teha vanemale haiget, kui nad räägivad lähedase väärast käitumisest. Laps tajub, et avalikustamine toob kaasa sündmused, mida ta ei oska ette ennustada ega saa kontrollida.
• Emotsionaalsed takistused: häbi tunne, alanduse ja piinlikkuse tunne, enesesüüdistamine.
• Laps on nö ära ostetud meelituste või hüvitiste kaudu, vaikimise eest on talle midagi lubatud
• Väärkohtleja on lapsega seotud (pereliikme puhul on teatamine keerulisem, mittepereliikmest väärkohtlejast räägitakse kergemini).
• Suhted väärkohtlejaga (sh lojaalsus väärkohtlejale, emotsionaalne side väärkohtlejaga, eriti tingimustes, kui teiste pereliikmetega on jahedad suhted).