Lugemisnurgake

Head lapsevanemad ja õpetajad!

Viimastel nädalatel on sagenenud teated lastest, kes mängivad nii sõiduteedel kui sotisaalmeedia vahendusel ohtlikke mänge ning seavad sellega ohtu oma elu või vigastavad ennast.

Sõiduteedel mängitav mäng „Jookse või sure“ sisu on joosta liikuva sõiduki eest võimalikult lähedalt üle tee, kogudes iga filmitud „etteaste“ eest punkte. Sotsiaalmeedia vahendusel levivatest mängudest on üks ohtlikumaid „Sinine Vaal“, „Blue Whale“ või „Синий кит". Mängus osalemine on laste jaoks lihtne – sotsiaalmeedias tuleb postitada teemaviide #bluewhale, #iminthegame või midagi sarnast. Seejärel võtab võõras inimene teemaviite postitanud lapsega ühendust. Võõras suhtleb lapsega interneti teel ning läbi hirmu ja ähvardamiste kontrollib tema käitumist. Lapsele antakse ülesandeid, kus ta peab end vigastama, täitma ohtlikke ülesandeid või ärkama öösel, et vaadata häiriva sisuga videoid. Tavaliselt kästakse noorel lõigata või kriimustada käele või jalale sinivaala kuju.

Lapsevanemad, palun jälgige, millega teie laps arvutis või nutiseadmes tegeleb. Pöörake tähelepanu sellele, kas lapsele on tekkinud kahtlustäratavaid haavu või vigastusi ning küsige nende tekkimise kohta. Õpetajad, pöörake tähelepanu laste muutunud käitumistele või nähtavatele vigastustele. Kui kahtlustate, et laps on sattunud mängu ja vajab abi, tuleb temaga rääkida ohtudest ning teavitada koolipsühholoogi, sotsiaaltöötajat, lastekaitsetöötajat või politseid. Samuti võib abivajavast lapsest teada anda lasteabitelefonil 116 111.

Spetsialistid teavad, kuidas kõige oskuslikumalt olukorrale reageerida ning oskavad anda nõu ja soovitusi. Palun näidake hoolivust ja tundke huvi laste tegemiste vastu. Tundes huvi laste tegemiste ja sotsiaalmeedias suhtlemise vastu ning olles hooliv ja osavõtlik, saame säästa laste tervist ja elu. Ohumärkide ilmnemisel tuleb säilitada rahu ning olla lapsele toeks keerukast olukorrast väljatulemisel.

Miks me ohtlikkest mängudest räägime? Usume, et teades ja tundes võimalikke ohtusid – eluohtlike mängude sisu ja kuidas neid mängitakse, oskate ohuolukordi ära tunda ja neile õigel ajal reageerida, tekitamata ebavajalikku huvi laste seas. Nii on teil võimalus sekkuda ja raske tagajärg ära hoida.

 

Tähelepanelikkust soovides,

 

Eve Liblik

lastekaitse osakonna juhataja

Sotsiaalkindlustusamet

Eve.Liblik@sotsiaalkindlustusamet.ee

640 8110

 

Andero Sepp

veebikonstaabel

Politsei- ja Piirivalveamet

andero.sepp@politsei.ee

730 8867

 

Perekeskus Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut Kadri Järv-Mändoja soovitused  lapsevanematele, kuidas olla ise kursis ja rääkida lastega sotsiaalmeediamängude teemal:

• Alustuseks kuulake, kas teie laps teab neid mänge, mida nendest sellest arvab ja mida kuulnud on? Teismelised on üldiselt hästi informeeritud ja arutavad omavahel neid asju.
• Kuulake last hinnanguvabalt ja omapoolsete kommentaarideta ehk siis jätke oma arvamus veel enda teada. Kui vanem liialt kiiresti oma arvamust avaldab, siis ei pruugi laps hiljem oma tegelikke mõtteid avalikustada.
• Uurige ka, mida lapse sõbrad arvavad või mida nad on arutanud? Milliseid sarnaseid veebi- või päriselu mänge nad veel teavad? Olge lihtsalt uudishimulik ja avatud infole isegi siis, kui see võib olla ehmatav, ebameeldiv jm.
• Alles peale kuulamist jagage oma mõtteid ja tundeid selliste mängudega seoses.
• Hea oleks koos lapsega arutada, kes selliseid mänge võiksid välja mõelda või miks lapsed neid mänge mängivad, kuidas nad tunda võivad, miks nad abi ei küsi? Jällegi kuulake ja mõelge ise kaasa.
• Kõige olulisem on koos läbi mõelda tegevusplaan hätta sattumise korral. Mida laps võiks, tahaks või peaks tegema, kui ta satub sarnasesse mängu? Mida teha, kui lapse sõber sinna satub? Kellele võiks ja tahaks laps asjast rääkida? Miks üldse tuleks kellelegi rääkida? Öelge, et laps võib teile alati öelda, kui tal on virtuaalmaailmas või päriselus probleeme.
• Koos saate neid asju lahendada. Samuti on olemas lasteabi telefon, kuhu helistada (116 111).
• Surmamängude mängimine on riskikäitumine (nii nagu ka sõltuvusainete tarbimine, liikluses kihutamine jm). Parim ennetus riskikäitumistele on hea vanema-lapse suhe. See tähendab, et vanem on küll nõudlik ja seab selged piirid, kuid ei tee seda last alandades, ähvardades, haiget tehes, vaid kuulab ka lapse ära. Samuti aitab lähedasemat suhet luua ja hoida, kui vanemal on aega lapsega maailma asju arutada ja oma mõtteid jagada. Kui vanem on enamiku ajast lapse suhtes avatud, märkab muutusi ja on toetav, siis ei tunne laps, et peaks toetust väljastpoolt kodu otsima. Enamasti jäävad riskikäituvad lapsed ja noored oma hädas üksi just põhjusel, et nad ei tunne lähedaste toetust (kuigi lähedased on olemas) ning ei taipa või ei julge vanemale rääkida. Kardetakse pahandusi, karistusi jm.

http://tarkvanem.ee/sotsiaalmeedias-levivad-ohtlikud-mangud-mida-lapsevanem-saab-teha/