Vahel juhtub seda meie kõigiga, et lihtsalt on nii igav, et ei oska enda ega oma ajaga midagi peale hakata. Kõnnid jalgu järgi vedades toast tuppa või konutad teleka ees, proovid sõpru kätte saada, aga kõik on nagu maamuna pealt ära pühitud või on nad millegi põnevaga hõivatud. No lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii igaaaaaaaaaaaaaaaav on. Mõtleme koos, mida selle igavusega saaks peale hakata.

„Lasteabitelefon, tere! Kuulan teid.“

 „Ma ei tea kas ma pöördusin õigesse kohta...,“

„Ma ei tea kas see on üldse probleem...,“

„Ma ei tea kas te saate mind aidata...,“ „Mul on mure...“

Selliseid pöördumisi tuleb lasteabitelefoni töös ette iga päev. Helistajateks ja kirjutajateks on nii lapsed, vanemad, naabrid kui ka teised tähelepanelikud inimesed ning spetsialistid erinevatelt elualadelt. Ükskõik millise küsimusega tegu on, vastuseta ei jää keegi. Mõnikord saame vastata koheselt, vestluse käigus, teinekord tuleb infot veidi täpsustada ja tagasi helistada. Vahel on inimesel vaja head kuulajat ja kaasamõtlejat ning koos arutades jõuame sobiva lahenduseni.

/Tere! Kuidas saan Sind aidata?

Mul on mure

Soovin küsida oma sõbra kohta

Küsi julgelt!/

/Mu sõber on viimasel ajal kuidagi muutunud, on teistsugune. Ta hoiab rohkem oma ette, on selline tõsine ja kurvameelne. Nagu oleks deprekas peal. Kui proovin temaga rääkida, siis ütleb, et pole hullu, küll saab hakkama. Samas on ta paaril korral rääkinud, kui on end väga halvasti tundnud, et ta lihtsalt ei suuda enam, et on kõigest nii väsinud. Koolis on raske, suhted kõik on nii keerulised, kõik tundub nii masendav. Vanematele ta ei taha sellest rääkida, sest ei soovi pettumust valmistada ja ütleb, et nad ei mõistaks teda.

See kõik läheb järjest hullemaks, mis ma teen? Ma tahan teda aidata!/

/Tere! Kuidas saan Sind aidata?

Mul on mure

Soovin küsida oma sõbra kohta

Küsi julgelt!/

/Mu sõber on viimasel ajal kuidagi muutunud, on teistsugune. Ta hoiab rohkem oma ette, on selline tõsine ja kurvameelne. Nagu oleks deprekas peal. Kui proovin temaga rääkida, siis ütleb, et pole hullu, küll saab hakkama. Samas on ta paaril korral rääkinud, kui on end väga halvasti tundnud, et ta lihtsalt ei suuda enam, et on kõigest nii väsinud. Koolis on raske, suhted kõik on nii keerulised, kõik tundub nii masendav. Vanematele ta ei taha sellest rääkida, sest ei soovi pettumust valmistada ja ütleb, et nad ei mõistaks teda.

See kõik läheb järjest hullemaks, mis ma teen? Ma tahan teda aidata!/

Seksuaalne väärkohtlemine on lapse kaasamine seksuaalsesse tegevusse, mille sisust ta ei saa täielikult aru, millele ta ei ole võimeline andma adekvaatset nõusolekut ning mis astub üle seadustest või ühiskonna sotsiaalsetest normidest. Seksuaalne vägivald lapse vastu on seksuaalse sisuga kontaktne või mittekontaktne tegevus täiskasvanu või teise lapse poolt.

Euroopa politseiorganisatsiooni Europol küberkuritegevuse keskuse eestvedamisel algatatud kampaania „Ütle EI“ keskendub internetis alaealiste vastu toimepandud seksuaalkuritegudele, mille sõnumit antakse edasi tõsielusündmustel põhinevate ennetusvideote kaudu tõstmaks alaealiste teadlikkust internetis valitsevatest ohtudest. Kahe noore loo kaudu aidatakse teismelistel ära tunda, millal saab suhtlusest väljapressimine ning ähvardamine.

5 soovitust, kuidas julgustada last oma muredest rääkima

Lapsed on küll avatud ja siirad, kuid seda mitte alati oma muredest rääkimisel. Põhjuseid, miks nad oma muresid ei jaga, võib olla mitmeid – neil võib olla kartus saada hukkamõistu osaliseks, soov enda pärast mitte muretsema panna või puudub neil oskus enda mõtteid ja muresi sõnadega väljendada.

Kuna probleem on laste hulgas üsna sage, kutsub lasteabitelefon 116111 sotsiaalkampaaniaga „Soovin, et sa mind kuulad – mul on hääl“ lapsi üles oma häält kasutama ning lapsevanemaid lastele rohkem tähelepanu pöörama. Kuidas julgustada lapsi end rohkem avama, selgitab kasulike soovituste näitel lasteabitelefoni projektijuht Mari-Liis Mänd.

Suhted koduste ja eakaaslastega koolis ning huviringides on olulised tegurid, mis määravad ära lapse heaolutunde. Lasteabitelefoni 116111 viimase aja kogemus näitab, et Eesti laste suur koolipinge ja sellest tekkiv stress kombineerituna koduprobleemide ja lapsevanemate vähese tähelepanuga on loonud situatsiooni, kus üha enam lapsi kannatab kurvameelsuse all ja arvab endal olevat depressioon. Sageli jäävad need ohusignaalid aga tähelepanuta või loetakse mööduvateks puberteediea ilminguteks.