Uudised

Laps ei vaja suurt maja või idüllilisi elamistingimusi, laps vajab oma vanemaid

reede, 14 oktoober 08:58
Autor: Emmede Klubi

Kui laps on hakanud käituma tavapärasest teistmoodi, näiteks on rahulikust lapsest saanud agressiivne või on tekkinud õpiraskused, siis tõenäoliselt kimbutab teda mõni mure. Kuidas lapse muret ära tunda ja kuidas teda aidata? Emmede Klubis annab nõu lastepsühholoog, pereterapeut ja Läänemaa Rajaleidja keskuse juht Tiina Kütt:

Last võib traumeerida igasugune sündmus: mitte ainult n-ö "suured" mured nagu koduvägivald, vanemate lahutus või lähedase surm, vaid näiteks ka kolimine ühest kodust või kodukohast teise, haigused, - nt meditsiinilised protseduurid või haiglaravi, omavahelised suhted eakaaslastega - reetmine, mahajätmine, aga ka näiteks läbi interneti või teiste meediumite lapseni jõudvad uudised kuskil mujal toimuvatest, aga hirmutavatest või kurvastavatest sündmustest.

Tähtis on osata märgata muutuseid lapse käitumises, ja otsida põhjuseid sellele vaadates veidi laiemat pilti. Näiteks on Rajaleidja keskusse jõudnud õpiraskustes laps, kelle kasvatajad ja õpetajad soovisid, et laps jätkaks koolis õppimist lihtsustatud õppekava alusel. Lapsega vesteldes selgus, et ta oli hiljuti kaotanud vanaema ja suunatud lastekodusse. Lapsel oli hoopis depressioon - ta ei vajanud lihtsustatud õppekava, ta vajas psühhoteraaviat. Praeguseks on ta kooli edukalt lõpetanud. Teiseks näiteks tooksin neljanda klassi poisi, kes saadeti meie juurde aktiivsus- ja tähelepanuhäire kahtlusega. Tegelikult tuli välja, et laps tuli kodust, kus on väga palju tööd ja väga vähe aega. Lapsel ei olnud ühtegi vaimset häiret - ta vajas lihtsalt hellust, tähelepanu ja märkamist! Kui õpetaja oskas lapsele seda pakkuda, kadusid ka käitumisprobleemid.

Millised märgid lapse käitumises viitavad, et laps on traumeeritud? Igasugused muutused: kui seltsiv laps muutub eemalehoidvaks, kui rahulikust lapsest saab agressiivne ja provotseeriv laps jms. Aga ka õpiedukuse langus, muutused söömisharjumustes või unerežiimis, halvad unenäod, erinevad valud (peavalu, kõhuvalu), tihe haigestumine, koolist puudumine, mäluprobleemid.

Kuidas last aidata? Esiteks muidugi olemas olla. Vanemad peaks oma lapsega iga päev päriselt koos olema, päriselt kontaktis. Ühes ruumis viibimine ei ole piisav. Rääkige üksteisega - kuidas lapse päev läks, mis oli hästi, mis valmistas raskusi. Mängige koos, samal ajal muuga tegelemata. Loe väikesele lapsele raamatut ette - see on hindamatu väärtus. Aeg, mil ema või isa ei saa lugeda midagi muud, rääkida midagi muud, vaadata midagi muud, pesta nõusid ega kuulata uudiseid. Lisaks arenevad lapse sõnavara, tähelepanu ja keskendumisoskus.

Ära kunagi naeruväärista ja pisenda ühtegi lapse küsimust ega muret.

Pere elukorraldus võiks olla selline, et lapsel on vanemate kõrval loomulik koht – laps saab tulla ema-isa juurde, koos olla, rääkida, kaissu pugeda. Ka suuremate laste, noorte jaoks peab vanemal olema aega ja tähelepanu. Ka teismeline on ikka oma vanema laps ja vajab oma ema või isa - ka siis, kui ta parasjagu mässab ja protesteerib.

Kui lapsel ja tema vanematel on olemas lähedane suhe, kontakt, siis saab vanem ka paremini aru, kui laps on hädas, murelik, hirmul.

Kui vajate mure lahendamisel abi, siis esimesteks kontaktideks on kooliõpetaja, -psühholoog või -sotsiaalpedagoog. Järgmise sammuna on igas Eesti maakonnas olemas Rajaleidja keskus, kus töötavad lastepsühholoogid ja sotsiaalpedagoogid, kes annavad perekonnale nõu - teenus on tasuta. Kui siis tarvis, aitavad Rajaleidja töötajad leida sobiva psühhiaatri või terapeudi.

Lõpetuseks toob Tiina Kütt kurva näite, mida võiks õpetussõnadena võtta iga lapsevanem - et olla juba täna parem:

"Kõige kurvemad juhtumid on üksildased ja emotsionaalselt hüljatud lapsed. Neid ei ole ainult n-ö asotsiaalsetes kodudes. Olen oma töös kokku puutunud 5. klassi lapsega, kes elas praktiliselt üksinda - ema käis tööl teises linnas, isa välismaal. Paar korda nädalas käis vanaema last vaatamas, tõi uue söögi, koristas. Ülejäänud aja oli see tubli ja vapper tüdruk üksinda. Koolis ei teadnud keegi midagi. Keegi ei pannud midagi tähele, sest tüdruku hinded olid väga head, kodutööd alati tehtud, laps sõbralik ja lahke. Aga see sõbralik ja lahke tüdruk magas elutoa laua alla tehtud "pesas", kõik tuled põlemas, sest tal oli üksinda hirm. Ema sõnul on tüdruk alati iseseisev ja hakkamasaaja olnud ning elu ongi raske. Lapse sõnad: "Emme tahab meile maja osta, sellepärast peab palju tööd tegema". Kui küsisin lapselt, aga mida tema tahab, vastas ta: "Ma tahaks emmet"."

 

Oktoober on vaimse tervise kuu: Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) algatusel on oktoobris kogu maailmas fookuses vaimse tervise teemad. Eriti pööratakse tänavu tähelepanu laste psühholoogilisele esmaabile kriisi või trauma korral. 

Kadunud laste telefon